Kiirgustugevus

Allikas: testwiki
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kiirgustugevus (inglise keeles radiant intensity), tähis Ie, on radiomeetrias kiiratud, peegeldunud, edastatud või vastuvõetud kiirgusvoog ruuminurga ühiku kohta. Kiirgustugevus on vektoriaalne (suunaga) suurus.

Spektraalne kiirgustugevus on kiirgustugevus sageduse või lainepikkuse ühiku kohta olenevalt sellest, kas spektrit esitakse sageduse või lainepikkuse funktsioonina.

Kiirgustugevuse SI ühik on vatt steradiaan kohta (W/sr) ja spektraalse kiirgustugevuse ühik sageduse järgi on vatt steradiaani ja hertsi kohta (W·sr−1·Hz−1), vastavalt lainepikkuse järgi tavaliselt vatt steradiaani ja nanomeetri kohta (W·sr −1·nm−1).

Matemaatiline esitus

Kiirgustugevus on avaldatav kujul

Ie,Ω=ΦeΩ,

kus

Üldjuhul on Ie,Ω vaatenurga θ ja potentsiaalse asimuutnurga funktsioon. Lamberti pinna erijuhul järgib Ie,Ω Lamberti koosinusseadust Ie, Ω = I0 cos θ.

Spektraalne kiirgustugevus sageduse järgi

Ie,Ω,ν=Ie,Ων,

kus ν on sagedus.

Spektraalne kiirgustugevus lainepikkuse järgi

Ie,Ω,λ=Ie,Ωλ,

kus λ on lainepikkus. . Suuruste tähises kasutatakse indeksit "e" (sõnast "energetic"), et vältida segiajamist vastavate fotomeetriliste suurustega (nt valgustugevus Iv). Kui vaatluse all on ainult radiomeetrilised suurused, jäetakse indeks sageli ära.

Kiirgustugevus antennitehnikas

Kiirgustugevust kasutatakse antenni kiirgusvõime iseloomustamiseks:

Ie,Ω=Ee(r)r2,

kus

Erinevalt võimsustihedusest ei sõltu kiirgustugevus kaugusest: kuna kiiritustihedus on defineeritud kui võimsus läbi ruuminurga, siis kompenseeritakse kauguse suurenemisest tingitud võimsustiheduse vähenemine pindala suurenemisega.

Vaata ka