Pingestabilisaator
Pingestabilisaator on elektroonikalülitus, mille väljundpinge püsib etteantud vahemikus sõltumata sellest, kas muutub stabilisaatori sisendpinge või koormustakistus. Sisendpinge muutus võib olla tingitud võrgupinge kõikumisest või patareipinge alanemisest.
Pingestabilisaatorite põhiliigid
Pingestabilisaatorid jagunevad reguleerimisviisilt kahte põhiliiki:
- lineaarstabilisaatorid ehk pidevreguleerimisega stabilisaatorid, milles pinget reguleeriv element töötab võimendusrežiimis, s.t tema väljund- ja sisendpinge vahel on lineaarne ehk võrdeline seos;
- impulss-stabilisaatorid, kus reguleerelement ‒ näiteks MOSFET-transistor ‒ töötab lülitirežiimis; väljundpinge stabiliseerimiseks muudetakse tagasisideahela kaudu impulsside laiust.
Mall:Vaata
Impulss-stabilisaatorite põhieelis lineaarstabilisaatori ees on suur kasutegur, oluliseks puuduseks aga kõrgsagedusliku ümberlülitamisega kaasnevad elektromagnethäired, mille tõkestamine nõuab lisameetmeid.
Lineaarstabilisaatoreina kasutatakse integraallülitustena valmistatud komponente. Impulss-stabilisaatorid kuuluvad enamasti impulsstoiteallika koosseisu.
Pingestabilisaatorite põhiparameetrid
Stabiliseerimistegur näitab, mitu korda on väljundpinge suhteline muutus väiksem sisendpinge suhtelisest muutusest:
kus US ja UV on vastavalt stabilisaatori sisend- ja väljundpinge ning ∆US ja ∆UV sisendpingemuutus ja väljundpingemuutus.
Väljundtakistus iseloomustab stabilisaatori võimet hoida väljundpinge püsivana koormusvoolu muutumisel ning väljendub stabilisaatori väljundpingemuutuse ∆UV ja seda põhjustava väljundvoolumuutuse ∆IV jagatisena:
Kasutegur on stabilisaatorist tarbitava võimsuse PV ja selle sisendisse saabuva võimsuse PS suhe:
Lineaarstabilisaatori kasutegur on 50% ringis, impulss-stabilisaatoril võib see tegur ületada 90%.