Bohri aatomiteooria

Bohri aatomiteooria on üheelektroniste aatomite poolklassikaline mudel. Selle teooria aluseks on järgmised postulaadid:

1. Elektron liigub tuuma kulonilises väljas ringjoonelistel orbiitidel klassikaliste liikumisvõrrandite järgi.
2. Võimalikud on vaid sellised orbiidid, kus elektroni orbitaalne impulsimoment on Plancki nurkkonstandi $\hslash$ täisarvkordne: $L=n\hslash$, n = 1,2,3,...
3. Vastupidi klassikalise elektromagnetteooria ennustusele lubatud orbiitidel elektron ei kiirga elektromagnetlaineid, kuigi liigub kiirendusega.
4. Siirdudes orbiidilt energiaga $E_m$ orbiidile energiaga $E_n$ kiirgab (või neelab) elektron elektromagnetlaineid sagedusega $\omega =|E_m-E_n|/\hslash$.

Nende postulaatide alusel teostatav arvutus annab elektroni võimalikud energiad:

$E_n=-\frac{m{Z}^2{e}^4}{8h^2{\epsilon }_0^2{n}^2}\approx \frac{13,6Z^2}{n^2}$eV,

kus Z on tuumalaeng, ${\epsilon }_0$ on vaakumi dielektriline läbitavus ja e on elektroni laeng.

Selle aatomimudeli pakkus välja Niels Bohr 1913. aastal. Et tegemist oli veidi varem esitatud Ernest Rutherfordi aatomimudeli täiendusega, siis nimetatakse seda mõnikord ka Bohri-Rutherfordi aatomimudeliks.

Bohri mudel kirjeldas vesiniku (ühe elektroniga aatomi) ehitust piisavalt täpselt, selgitades tema spektrijoonte olemust. Siiski ei suudetud Bohri mudelit üldistada mitmeelektronilistele aatomitele. Bohri mudel ei seleta spektrijoonte peen- ja ülipeenstruktuuri, Zeemani efekti ega spektrijoonte intensiivsusi.