Hüdrauliline erijuhtivus

Hüdrauliline erijuhtivus ($k$; $\frac{kg}{m\times s\times MPa}$, $\frac{mmol}{m\times s\times kPa}$) iseloomustab juhtkudede (siin ksüleem) kui poorse materjali veejuhtevõimet. See on võrdeline kindla pikkuse ja ristlõike pindalaga ksüleemilõiku läbiva vee vooluhulga ja voolu tekitava rõhugradiendi ($\frac{dP}{dx}$, $\frac{MPa}{m}$) suhtega. Seega on $k$ leitav oksalõigu pikkuse ($L$, m) ja vastava hüdraulilise juhtivuse ($K$) korrutamise teel, jagatud ristlõike pindalaga ($A_s$):

$k=\frac{KL}{A_s}$

Mida suurem on hüdrauliline erijuhtivus, seda väiksem on tema pöörväärtus – eritakistus ($r$). Praktikas arvutatakse $k$ enamasti vastavalt järgmisele valemile:

$k=\frac{QL\eta }{A_s\mathrm{\Delta }\mathrm{\Psi }}$

kus $k$ on hüdrauliline erijuhtivus ($m^2$), $L$ – transporditee pikkus ($m$) ja $A_s$ – maltspuidu ristlõikepindala ($m^2$), $\mathrm{\Delta }\mathrm{\Psi }$ – veepotentsiaalide vahe ($Pa$) ja $\eta$ – vedeliku dünaamiline viskoossus (ingl. k. dynamic viscosity; $Pa\times s$).

Vedeliku viskoossus

Hüdrauliliste mõõtmiste puhul tuleb kindlasti arvestada vedeliku viskoossusega, mis sõltub lahustunud ainete sisaldusest. Näiteks kontsentreeritud suhkrulahus on üsna viskoosne ja aeglustab märkimisväärselt voolu.

Vaata ka

• ksüleem
• hüdrauliline juhtivus
• maltspuit