Lehekülje Tseesium lähteteksti vaatamine

{{KeemElem|55|Tseesium|Cs|132,905|keLeelismetall|2|8|18|18|8|1|}}
'''Tseesium''' on [[keemiline element]] sümboliga '''Cs''' ja aatomnumbriga 55. Tseesium asub [[perioodilisustabel]]i esimeses rühmas ja kuulub [[leelismetall]]ide hulka. Tseesium on raskeim stabiilne leelismetall.

Tseesiumi avastasid 1861. aastal [[Robert Wilhelm Bunsen]] ja [[Gustav Robert Kirchhoff]] [[Dürkheim]]i mineraalvees. Kahe sinise [[spektrijoon]]e järgi, mille abil element avastati, nimetati see ''caesium''<nowiki/>'iks (ladina keeles ''caesius'' – 'taevasinine'). Puhta elemendina esitas tseesiumi 1881. aastal [[Carl Setterberg]].

Tseesium on väga reaktsioonivõimeline, väga pehme, kuldse värviga, väga puhtas vormis hõbedaselt läikiv [[metall]]. Kuna tseesium reageerib õhuga kohe ja väga aktiivselt, hoitakse seda suletult klaasampullis. Tseesiumi bioloogilist tähtsust ei teata, kuna see ei esine tavaliselt inimkehas, kuid ei ole ka toksiline.

Tseesiumi radioaktiivne [[isotoop]] <sup>137</sup>Cs ([[poolestusaeg|poolestusajaga]] 30,1671 aastat), tuumalõhestumise produkt, köitis erilist avalikkuse tähelepanu, kui see [[Tšornobõli katastroof]]i tulemusena 26. aprillil 1986 suures koguses keskkonda sattus.

==Ajalugu==
Tseesiumi avastasid Gustav Robert Kirchhoff ja Robert Wilhelm Bunsen 1861. aastal. Nad uurisid Dürkheimi mineraalvett ning avastasid pärast [[kaltsium]]i, [[strontsium]]i, [[magneesium]]i ja [[liitium]]i eraldamist sinises spektrialas kaks seni tundmatut joont. Nad järeldasid oma tähelepanekust, et uuritud mineraalvees peab olema järgmine, seni tundmatu element, millele nad panid siniste spektrijoonte järgi nimeks ''caesium'' – ladina sõnast ''caesius'', mis tähendab 'taevasinine'.<ref name="bunsen" />

Bunsen püüdis tseesiumi teistest leelismetallidest eraldada, et elemendi omadusi uurida. Puhta tseesiumi proovi saamiseks aurustati 44 000 liitrit mineraalvett, milles uue elemendi olemasolu spektrijoonte jälgimisega tuvastati. Pärast aurustamist saadi mineraalveest 240&nbsp;kg kontsentreeritud soolalahust, mis sisaldas erinevaid leelis- ja leelismuldmetalle. Leelismuldmetallid, nagu baarium, magneesium, kaltsium jne, sadestati lahusest [[sulfaadid|sulfaatide]] või oksalaatidena (C<sub>2</sub>O<sub>4</sub><sup>2-</sup>). Pärast lahusesse jäänud ioonide [[nitraadid|nitraatideks]] muundamist ja [[etanool]]iga [[ekstraktsioon|ekstraheerimist]] saadi naatriumioonidest vaba lahus. Sellele lahusele [[ammooniumkloriid]]i lisamise tulemusena sadenesid sealt liitiumioonid. Kaalium-, tseesium- ja rubiidiumioonid, mis olid veel lahusesse jäänud, moodustavad kõik kloroplatinaathappega reageerides vähelahustuvad soolad, mille lahustuvus kuumas vees on iga iooni korral pisut erinevad ja kaaliumsoola lahustuvus sealjuures kõige suurem. Seetõttu oli võimalik kaaliumkloroplatinaadist vähem lahustuvad tseesium- ja rubiidiumheksakloroplatinaadid sadestada, jättes kaaliumisoola veel lahusesse. Puhaste kloriidide saamiseks redutseeriti plaatinaioonid vesinikuga (neutraalseks) elemendiks, et lahuses tekiksid vees lahustuvad tseesium- ja rubiidiumkloriidid, mida järgmisena sadestada. Tseesium- ja rubiidiumkloriidide segu lahustati [[absoluutne alkohol|absoluutses etanoolis]] ning lisati karbonaati, et sadestada rubiidiumioonid rubiidiumkarbonaadina, mis on absoluutses alkoholis mittelahustuv sool, ja jääksid lahusesse tseesiumioonid. Rubiidiumkarbonaadi sade lahustati vees ja muundati rubidiumkloriidiks, tseesiumilahusest eraldati karbonaatioonid ja tseesiumkloriid ekstraheeriti tagasi vesikeskkonda. Mõlemad soolad sadestati kloriididena, mis on nende aktiivsete elementide üks stabiilsetest ühenditest. 44 000 liitrist mineraalveest saadi pärast selle töötlemist 9,2 grammi rubiidiumkloriidi ja 7,3 grammi tseesiumkloriidi. Puhastatud tseesiumkloriidi saamine võimaldas tseesiumi spetsiifilisi omadusi edasi uurida. Puhast tseesiumkloriidi kasutasid Bunsen ja Kirchoff ka uue elemendi molaarmassi esimeseks määramiseks, mille väärtuseks nad said 123,35 g/mol.<ref name="bunsen" />

Kumbki teadlane ei suutnud puhast tseesiumi saada, kuna sulatatud tseesiumkloriidi [[elektrolüüs]]il tekkis puhta metalli asemel sinine ühend, mida nad nimetasid subkloriidiks. Ilmselt oli see kolloidne segu tseesiumist ja tseesiumkloriidist.<ref name="Zsigmondy" /> Vesilahuse elektrolüüsil elavhõbeanoodiga moodustus kergesti lagundatav tseesiumamalgaam.<ref name="bunsen" />

Puhta tseesiumi saamiseni jõudis lõpuks 1881. aastal Carl Setterberg, kes vältis probleemi kloriididega, kasutades sulatatud soola elektrolüüsil tseesiumtsüaniidi. Esialgu oli see raskendatud tseesiumkloriidi kõrge sulamistemperatuuri tõttu, mida ta vähendas, lisades baariumtsüaniidi.<ref name="Setterberg" />

==Esinemine==
[[Pilt:Pollucite(CesiumMineral)USGOV.jpg|pisi|vasakul|350px|[[Pollutsiit]] on tseesiumi üks tähtsamaid lähtemineraale]]
Tseesium on Maal väga haruldane element, seda esineb maakoores vaid kolm osakest miljoni kohta.<ref name="CRC" /> See on ebastabiilse [[frantsium]]i järel kõige vähem levinud leelismetall. Suure reaktsioonivõime tõttu ei esine tseesium kunagi puhta elemendina, vaid alati ühendina. Enamasti on tseesium harva esinev lisand kaaliumi- või teistes leelismetallide soolades nagu [[lepidoliit]], kuid tuntud on siiski ka mõned tseesiummineraalid. Kõige levinum tseesiumi sisaldav mineraal on [[pollutsiit]] (Cs,Na)<sub>2</sub>Al<sub>2</sub>Si<sub>4</sub>O<sub>12</sub>&nbsp;·&nbsp;H<sub>2</sub>O, mille esinemine on kõige suurem [[Tanco kaevandus]]es [[Bernic]]i järve ääres [[Lac du Bonnet]]' lähedal Kanadas [[Manitoba provints]]is. Teised suured maardlad on [[Bikita]] kaevanduses [[Zimbabwe]]s ja [[Karibibi kõrb]]es [[Namiibia]]s. Tanco kaevandus Lac du Bonnet lähedal on ainus, kus tseesiumi kaevandatakse.<ref name="Survey" /> Haruldasemad tseesiummineraalid on näiteks [[tsesstibtantiit]] (Cs,Na)SbTa<sub>4</sub>O<sub>12</sub> ja [[pautoviit]] CsFe<sub>2</sub>S<sub>3</sub>.

Enamiku tseesiumiühendite vees lahustuvuse tõttu on tseesium merevees lahustunud. Üks liiter merevett sisaldab 0,3 milligrammi tseesiumi. Võrdväärsetes kogustes leiame seal ka levinumaid, kuid halvemini lahustuvaid elemente, nagu [[nikkel]], [[kroom]] ja [[vask]].<ref name="CRC" />

==Omadused==
===Füüsikalised omadused===
Tseesium on oma kõige puhtamas vormis [[hõbevalge (värvus)|hõbevalge värvusega]] pehme metall, mille tihedus on 1,873 g/cm<sup>3</sup>. Kuid juba vähese ebapuhtuse korral tundub tseesium kuldkollasena. Paljude omaduste poolest asub see rubiidiumi ja praeguste andmete järgi ebastabiilse frantsiumi omaduste vahel. 
Tseesiumi sulamistemperatuur 28,7&nbsp;°C on leelismetallide seas madalaim (v.a ebastabiilne frantsium, mille sulamistemperatuur on tõenäoliselt madalam). Sarnaselt [[elavhõbe]]daga ja võrreldavalt [[gallium]]iga on tseesium üks kõige madalama sulamistemperatuuriga metalle üldse. Tseesium on ka väga pehme (Mohsi kõvadus 0,2) ja plastiline.

[[Pilt:Cubic-body-centered.png|pisi|Tseesiumi kristallstruktuur, ''a''&nbsp;=&nbsp;614&nbsp;pm]]
Nagu ka teised leelismetallid, kristalliseerub tseesium standardtingimustel struktuurina, mille ühikrakuks on kuubiline ruumtsentreeritud elementaarrakk võreparameetriga a=614 pm, samuti kaks valemiühikut iga elementaarraku kohta. Rõhul 41 kbar toimub faasissiire kuubiliseks tahktsentreeritud kristallstruktuuriks, võreparameetriga a= 598 pm.<ref name="Schubert" />

Tseesium seguneb teiste leelismetallidega, välja arvatud liitiumiga. Vahekorras 41% tseesiumi, 12% naatriumi ja 47% kaaliumi moodustub seni teadaolevalt kõige madalama sulamistemperatuuriga (−78&nbsp;°C) sulam.<ref name="HoWi1274" />

Tseesium ja tema ioon Cs<sup>+</sup> on väga suure raadiusega, nad on vastavalt kõige suuremad (väljaarvatud frantsium) aatom ja ioon. See on tingitud eriti madalast efektiivsest tuumalaengust, mistõttu välimised s- elektronid on tuumaga vähesel määral seotud. See põhjustab lisaks suurele aatomiraadiusele ka tseesiumi madalat [[ionisatsioonienergia]]t ja see omakorda ka tema suurt reaktsioonivõimet.<ref name="Binnewies" />

Gaasilisel tseesiumil on ebaharilik [[murdumisnäitaja]], väiksem kui üks. See tähendab, et [[elektromagnetlaine]] faasikiirus, antud juhul valgus, on tseesiumiaurudes suurem kui vaakumis.<ref name="Wang" />

===Keemilised omadused===
[[Pilt:Cesium water.theora.ogv|pisi|Väikese tseesiumi tüki lisamine külma vette on plahvatuslik.|alt=A Väikene tseesiumi tükk lisatakse petri tassis olevasse külma vette, mis viib väikese plahvatuseni]]
Frantsiumi järel on tseesium madalaima ionisatsioonienergiaga element. Väliskihi elektronide vastasmõju tõttu on tseesiumil kõige madalam elektronegatiivsus. Tseesium annab need kontaktis teiste elementidega väga kergesti ära ning moodustab monovalentseid tseesiumsoolasid. Kuna elektroni välja lüües saavutab tseesium väärisgaasi elektronkonfiguratsiooni, ei moodusta see mitmelaengulisi ioone.

Reaktsioonid tseesiumiga toimuvad reeglina väga aktiivselt, nii süttib see kohe kokkupuutel hapnikuga ning moodustab, nagu ka kaalium ja rubiidium, hüperoksiidi.
:<math>\mathrm{Cs + O_2 \longrightarrow CsO_2}</math>
 
Tseesium reageerib ka veega väga aktiivselt, moodustades tseesiumhüdroksiidi. See reaktsioon toimub isegi jääga −116&nbsp;°C juures.<ref name="3E5mY" />
:<math>\mathrm{2\ Cs + 2\ H_2O \longrightarrow 2\ CsOH + H_2 \uparrow}</math>

==Kasutamine==
Tseesiumi keerulise ettevalmistamise ning tema kõrge reaktsioonivõime tõttu kasutatakse seda ainult vähesel määral. Tseesiumi rakendatakse eelkõige teadusuuringutes. Kuna tseesiumil on madal elektronide väljalöömistöö, saab seda kasutada [[katood]]ina vabade elektronide saamiseks. Samuti uuritakse tseesiumi kui võimalikku plasmamaterjali magnethüdrodünaamiliste generaatorite jaoks.<ref name="ullmann" /> Kosmoselennus kasutatakse tseesiumi elavhõbeda ja [[ksenoon]]i kõrval kui juhtivainet ioonijuhtivuses tema kõrge aatommassi tõttu, mis annab suurema tagasilöögi kui kergemad elemendid.<ref name="eyKPi" />

Tseesiumi järgi on aastast 1967 defineeritud ajaühik [[sekund]], mis on ajavahemik, mis võrdub <sup>133</sup>Cs aatomi põhioleku kahe ülipeenstruktuurinivoo vahelisele siirdele vastava kiirguse 9 192 631 770 võnkeperioodiga.<ref name="6EXC2" /> Seepärast kasutatakse tseesiumi [[aatomkell]]ades, mis loob aluse koordineeritud maailmaajale.<ref name="Owrak" /> Tseesium valiti selliseks rakenduseks, kuna tema üleminek kahe põhioleku vahel 9,1&nbsp;GHz-ga on veel elektrooniliste vahenditega saavutav. Selle ülemineku laius ja sellega kaasnev [[mõõtemääramatus]] ei ole tingitud aatomi omadustest. Tänu madalale aurustumistemperatuurile saab tekitada vähese vaevaga aatomkiiri madala kiiruse määramatusega.

Tseesiumi aatomite pilve saab hoida magnetoptilistes lõksudes tasakaalus ning laseri abiga μK-ni absoluutse nullpunkti lähedale külmutada. Sellisel meetodil õnnestus sagedusstabiilsust ning sellega tseesium-aatomkella täpsust oluliselt parandada.<ref name="fYsNY" />

==Määramine==
Tseesiumi määramiseks võib kasutada spektrijooni 455 ja 459&nbsp;nm sinises alas.<ref name="HoWi1274" /> Kvantitatiivselt kasutatakse neid [[leekfotomeetria]]s tseesiumi puhtuse määramiseks.

[[Polarograafia]]s on tseesiumil pöörduv [[katoodiline aste]] −2,09 V ([[kalomelelektrood]]i suhtes). Seetõttu tuleb taustelektrolüüdina kasutada kvarternaarseid ammooniumühendeid (näiteks tetrametüülammooniumhüdroksiidi), kuna leelis- või leelismuldmetallidel on väga sarnased põhioleku potentsiaalid.<ref name="EYRCX" />

[[Gravimeetria|Gravimeetriliselt]] saab tseesiumi, nagu ka kaaliumi, määrata mitmesuguste rasklahustuvate soolade kaudu. Näiteks sobivad selleks tseesiumi perkloraat CsClO<sub>4</sub> ja heksakloroplatinaat Cs<sub>2</sub>[PtCl<sub>6</sub>].<ref name="T4kWO" />

==Bioloogiline tähtsus==
Tseesium inimkehas tavaliselt ei esine. Peamiselt toiduga omandatud tseesium, oma sarnasuse tõttu kaaliumiga, imendub [[seedetrakt]]is ning analoogiliselt kaaliumiga ladestub peamiselt lihasmassis. Bioloogiline [[poolväärtusaeg]], mille jooksul tseesium inimkehast väljub, sõltub vanusest ja soost ning on keskmiselt 110 päeva.<ref name="römppCs137" />

Tseesium on keemiliselt ainult väga vähesel määral mürgine. Tüüpiline LD50-väärtus tseesiumsooladele on 1000&nbsp;mg/kg.<ref name="ullmann" /> Tähendusliku toksilise toimega on siiski radioaktiivse tseesiumisotoobi ioniseeriv kiirgus, mis põhjustab, sõltuvalt doosist, [[kiiritushaigus]]t. Tseesiumsoolade hea lahustuvuse tõttu vees imenduvad need seedetraktis täielikult ning ladestuvad lihasmassis.<ref name="Römpp" /> Pärast Tšornoboli katastroofi 1986. aastal põhjustas radioaktiivse tseesiumisotoobi <sup>137</sup>Cs ladestumine kehas esimesel kolmel kuul keskmise efektiivse doosi 0,6 μSv ühe täiskasvanud inimese kohta (Saksamaal).<ref name="römppCs137" />

==Ohutusnõuded==
Tseesium süttib õhu käes spontaanselt, seepärast tuleb seda säilitada kinnises klaasampullis puhtas [[argoon]]is või [[vaakum]]is. Tugeva reaktsioonivõime tõttu reageerib tseesium veega plahvatuslikult. Plahvatusohtu võib teravdada ka reaktsioonil tekkinud vesinik. Põlevat tseesiumi tuleb kustutada metalltulekustutiga või kuiva liivaga. Tseesiumi kõrvaldamine käib nagu ka teiste leelismetallide korral: tilgutades ettevaatlikult mõnda sellist alkoholi nagu [[2-pentanool]], [[tert-butanool]] või [[oktanool]] ning seejärel neutraliseerides.

==Ühendid==
Nagu tüüpiline leelismetall, esineb tseesium eranditult ioonsetes ühendites oksüdatsiooniastmega +1. Enamik tseesiumiühendeid lahustub vees.

===Halogeniidid===
Tseesium moodustab kõigi halogeenidega vees lahustuvaid [[halogeniidid|halogeniite]] valemiga CsX (X- halogeen). Tseesiumkloriidil on iseloomulik kristallstruktuur, mis on üks olulisemaid kristallstruktuure. Nii kristalliseeruvad, välja arvatud tseesiumfluoriid, ka teised tseesiumhalogeniidid. Tseesiumkloriid on puhta tseesiumi saamiseks lähteaineks. Kuna see moodustab piisavalt pikaajalisel tsentrifuugimisel [[tihedusgradient|tihedusgradiendi]], kasutatakse tseesiumkloriidi [[DNA]] eraldamiseks ja puhastamiseks ultratsentrifuugimises.<ref name="ullmann" />

===Hapnikuga ühendid===
Tseesium moodustab ebatavaliselt suurel hulgal hapnikuühendeid. On teada mitmeid suboksiide, näiteks Cs<sub>11</sub>O<sub>3</sub> ja Cs<sub>3</sub>O, mille puhul on tegemist tseesiumi liiaga ja on näha elektrijuhtivust. Lisaks on teada suurenenud hapnikusisaldusega oksiid Cs<sub>2</sub>O, peroksiid Cs<sub>2</sub>O<sub>2</sub>, hüperoksiid CsO<sub>2</sub> ja osoniid CsO<sub>3</sub>. Kõik need ühendid on erinevalt teistest tseesiumiühenditest värvilised, suboksiidid on violetsed või sinakasrohelised ja teised kollased, oranžid või punased.
Tseesiumhüdroksiid on tugevalt [[Hügroskoopsus|hügroskoopne]] valge tahke aine, mis lahustub ainult vees. Tseesiumhüdroksiidi peetakse tugevaimaks [[Alus (keemia)|aluseks]] vesikeskkonnas.

===Teised tseesiumiühendid===
Tseesiumkarbonaat on valge tahke aine ja lahustub paljudes orgaanilistes lahustites. Seda kasutatakse paljudes orgaanilistes sünteesides alusena, näiteks ümberesterdamisel või eriliste kaitserühmade kõrvaldamiseks.<ref name="Flessner" />

Tseesiumnitraat leiab suuremat kasutust sõjalises [[pürotehnika]]s,<ref name="Koch" /> NIR-rakettides<ref name="lohkamp" /> ja infrapunasuitsu[[kamuflaaž]]ides.<ref name="weber" />.

Tseesiumkromaati võib koos tsirkooniumiga kasutada vee- ja hapnikujälgede ärahoidmiseks vaakumtorus puhta tseesiumi saamisel.<ref name="roempp" />

==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="bunsen">G. Kirchhoff, R. Bunsen: ''Chemische Analyse durch Spectralbeobachtungen''. In: ''[[Annalen der Physik|Annalen der Physik und Chemie]]''. 1861, 189, 7, S.&nbsp;337–381 ({{DOI|10.1002/andp.18611890702}}).</ref>
<ref name="Zsigmondy">Richard Zsigmondy: ''Colloids and the Ultramicroscope''. Read books, 2007, ISBN 978-1-4067-5938-9, S.&nbsp;69 ({{Google Buch|BuchID=Ac2mGhqjgUkC|Seite=PA69|Linktext=Colloids and the Ultramicroscope}}).</ref>
<ref name="Setterberg">Carl Setterberg: ''Ueber die Darstellung von Rubidium- und Cäsiumverbindungen und über die Gewinnung der Metalle selbst''. In: ''[[Justus Liebigs Annalen der Chemie]]''. 1881, 221, 1, S.&nbsp;100–116 ({{DOI|10.1002/jlac.18822110105}}).</ref>
<ref name="CRC">David R. Lide (ed.): ''[[CRC Handbook of Chemistry and Physics]]'', 90. Auflage, CRC Press, Boca Raton, Florida, 2005, ISBN 978-1-4200-9084-0. Section 14, Geophysics, Astronomy, and Acoustics; Abundance of Elements in the Earth's Crust and in the Sea.</ref>
<ref name="Survey">[[U.S. Geological Survey]]: ''[https://web.archive.org/web/20090508233834/http://minerals.usgs.gov/minerals/pubs/commodity/cesium/mcs-2009-cesiu.pdf Caesium]''. In: ''Mineral Commodity Summaries'', Januar 2009.</ref>
<ref name="Schubert">K. Schubert: ''Ein Modell für die Kristallstrukturen der chemischen Elemente''. In: ''Acta Crystallographica''. 1974, B30, S.&nbsp;193–204, {{DOI|10.1107/S0567740874002469}}.</ref>
<ref name="HoWi1274">Arnold F. Holleman, Nils Wiberg: ''Lehrbuch der Anorganischen Chemie'', 102. Auflage, de Gruyter, Berlin 2007, ISBN 978-3-11-017770-1, S.&nbsp;1274.</ref>
<ref name="Binnewies">Michael Binnewies, Michael Jäckel, Helge Willner: ''Allgemeine und Anorganische Chemie''. Spektrum Akademischer Verlag, Berlin 2003, ISBN 978-3-8274-0208-0, S.&nbsp;49–53.</ref>
<ref name="Wang">L. J. Wang, A. Kuzmich, A. Dogariu: ''Gain-assisted superluminal light propagation''. In: ''[[Nature]]''. 2000, 406, S.&nbsp;277–279 ({{DOI|10.1038/35018520}}).</ref>
<ref name="ullmann">Manfred Bick, Horst Prinz: ''Cesium and Cesium Compounds''. In: ''Ullmann's Encyclopedia of Industrial Chemistry'', [[Wiley-VCH]], Weinheim 2005 ({{DOI|10.1002/14356007.a06 153}}).</ref>
<ref name="Römpp">[[Römpp Lexikon Lebensmittelchemie]], 2. Auflage, [[Georg Thieme Verlag]], Stuttgart 2006, ISBN 978-3-13-143462-3, S.&nbsp;166.</ref>
<ref name="Flessner">Timo Flessner, Sven Doye: ''Cesium carbonate: A powerful inorganic base in organic synthesis''. In: ''Journal für praktische Chemie''. 1999, 341, 2, S.&nbsp;186–190 ({{DOI|10.1002/(SICI)1521-3897(199902)341:2<186::AID-PRAC186>3.0.CO;2–6}}).</ref>
<ref name="Koch">E.-C. Koch: '' Special Materials in Pyrotechnics, Part II: Application of Caesium and Rubidium Compounds in Pyrotechnics.'' In: ''J. Pyrotech.'', 2002, 15, S.&nbsp;9–24 ([https://web.archive.org/web/20110713122322/http://www.jpyro.com/wp/?p=179 Abstract]).</ref>
<ref name="lohkamp">C. W. Lohkamp: USP 3 733 223, The United States as represented by the Secretary of the Navy, USA, (1973).</ref>
<ref name="weber">M. Weber DE 32 38 444, Pyrotechnische Fabrik F. Feistel GmbH & Co. KG, Göllheim, Germany, (1982)</ref>
<ref name="roempp">Helmut Sitzmann: ''Caesium-Verbindungen''. In: ''Römpp Chemie-Lexikon'', Thieme Verlag, Stand Mai 2005.</ref>
<ref name="3E5mY">''[http://www.webelements.com/caesium/ Caesium]'' bei webelements.com, eingesehen am 5. September 2009.</ref>
<ref name="römppCs137">Jenny Hartmann-Schreier: ''Caesium 137, Caesium 134''. In: ''Römpp Chemie-Lexikon'', Thieme-Verlag, Stand März 2006.</ref>
<ref name="eyKPi">[[Europäische Weltraumorganisation]]: ''[http://www.esa.int/esaCP/SEMNRG0P4HD_Austria_0.html Ionentriebwerke: Der Ritt auf geladenen Teilchen]''. Stand September 2003, abgerufen am 26. September 2009.</ref>
<ref name="6EXC2">[http://www.bipm.org/en/CGPM/db/13/1/ Resolution 1 of the 13th meeting of the CGPM (1967/68)]</ref>
<ref name="Owrak">Andreas Bauch: ''Lieferanten der Zeit''. In: ''Physik in unserer Zeit''. 1994, 25, 4, S.&nbsp;188–198 ({{DOI|10.1002/piuz.19940250412}}).</ref>
<ref name="fYsNY">Andreas Bauch: ''Zeitmessung mit Fontänen: Atomuhren''. In: ''Physik in unserer Zeit''. 2001, 32, 6, S.&nbsp;268–273 ({{DOI|10.1002/1521-3943(200111)32:6<268::AID-PIUZ268>3.0.CO;2-N}}).</ref>
<ref name="EYRCX">J. Heyrovský, J. Kůta: ''Grundlagen der Polarographie'', Akademie-Verlag, Berlin 1965, S.&nbsp;509.</ref>
<ref name="T4kWO">''Caesium''. In: ''Lexikon der Chemie''. Spektrum Verlag, Heidelberg 2000.</ref>
}}

{{vikisõnastikus|tseesium}}
{{keemElemLeelismetallid}}

[[Kategooria:Keemilised elemendid]]
[[Kategooria:Lihtained]]
[[Kategooria:Leelismetallid]]