Lehekülje Süda lähteteksti vaatamine

{{See artikkel|räägib elundist; toiduaine kohta vaata artiklit [[Süda (kulinaaria)]]; Edmondo De Amicise romaani kohta vaata artiklit [[Süda (De Amicis)]].}}
{{keeletoimeta}}{{toimeta}}
[[Fail:CG Heart (cropped).gif|pisi|Animatsioon südame tööst]]
[[Fail:Пульсация сердца Дафнии.webm|pisi|[[Vesikirp|Vesikirbu]] südamelöögid]]
'''Süda''' ([[ladina keel]]es ''cor'', ''cardia''; [[vanakreeka keel]]es {{lang|grc|καρδίᾱ}} ''kardiā'') on [[vereringe]]t
või [[hemolümfiringe]]t tagav [[elund]]. 

Südame tegevusega kantakse [[veri]] või [[hemolümf]] kõikide [[rakk]]ude juurde. 

Kui [[keelikloomad]]el on tüüpiliselt vaid üks süda, siis mitmetel teistel loomarühmadel võib neid olla ka rohkem. [[Kalmaarilised|Kalmaar]]idel on näiteks kolm südant, [[kaheksajalg|kaheksajalgadel]] kaheksa jne.  

Ka avatud tsirkulatsioonisüsteemiga [[selgrootud|selgrootute]] puhul kirjeldatakse sarnaste funktsioonidega elundit kui südant või südamelaadset elundit, näiteks [[vihmauss]]idel ([[rõngussid]])<ref name="renxQ" />,<ref name="sf2br" /> [[rohutirts]]udel (''Orthoptera'')<ref name="Y0Z5b" /> [[puugid|puukidel]] (''Ixodoidea'')<ref name="CBLrF" /> jpt.

== Inimese süda ==
{| class="wikitable float-right"
!colspan="2"| Mõned inimese südame [[näitaja]]d <small>(keskmised)</small>
|-
|valign="top"| Pikkus
|valign="top" style="background-color:#ABCDEF"| 15&nbsp;cm
|-
|valign="top"| Mass
|valign="top" style="background-color:#ABCDEF"| 300&nbsp;g
|-
|valign="top"| [[Löögimaht]]
|valign="top" style="background-color:#ABCDEF"| 70&nbsp;cm³ löögi kohta
|-
|valign="top"| [[Südame minutimaht|Minutimaht]] rahuolekus 
|valign="top" style="background-color:#ABCDEF"| 4,9&nbsp;l/min
|-
|valign="top"| Minutimaht suure pingutuse korral
|valign="top" style="background-color:#ABCDEF"| 20–25&nbsp;l/min
|-
|valign="top"| Töö ([[südame töö]])
|valign="top" style="background-color:#ABCDEF"| 0,8&nbsp;[[džaul|J]] löögi kohta (vasak vatsake)<br />0,16&nbsp;J löögi kohta (parem vatsake)<br /üle 100 000&nbsp;J ööpäevas (vasak ja parem vatsake kokku)
|-
|}

=== Asend ===
[[Pilt:Heart-and-lungs.jpg|pisi|Inimese südame topograafia]]
Süda asetseb [[südamepaun]]a sees [[keskseinand]]is:
Küljelt piirnevad südamega vasak ja parem [[kops]], mida eraldavad [[seinmine rinnakelme|seinmine]] ja [[sisusmine rinnakelme|sisusmine]] [[rinnakelme]]. Südame all on [[vahelihas]], mis on südamepaunaga kokku kasvanud. Südame kohal jaguneb [[hingetoru]] kaheks [[peabronh]]iks ([[hingetorukahendhargus]]), vasakust peabronhist läheb üle [[aordikaar]]. Selle harguse all asetseb [[vasak koda]]. Kui vasak koda on haiguslikult suurenenud, võib tekkida peabronhide harkasend, mis on röntgenpildil näha suurenenud nurgana bronhide vahel. Vasak koda on peale selle tagant vahetus kokkupuutes [[söögitoru]]ga. Südame ees on [[rinnak]], ülemises piirkonnas asetseb see väljuvate suurte veresoonte ees. Rinnaku ja südamte vahel asetseb [[tüümus]]. 

Süda asub niisiis praktiliselt vahetult [[rinnalihased|rinnalihaste]] taga 2. kuni 5. [[roided|roide]] kõrgusel. Südame põhimik ülal ulatub paremale umbes 2 cm üle parema rinnakuääre. All ulatub südame tipp napilt mõttelise horisontaaljooneni, mis kulgeb läbi vasaku [[rangluu]] keskme, ([[medioklavikulaarjoon]]e).

===Ehitus===
[[Pilt:Anatomy Heart Latin Tiesworks.jpg|pisi|Südame anatoomia]]
[[Pilt:Anatomie des Herzens.webm|pisi|Südame anatoomia]]

Süda sarnaneb kujult ümardatud [[koonus]]ega, mille tipp on suunatud alla ja pisut vasakule ette. Südame on umbes rusikasuurune<ref>Theodor Heinrich Schiebler, Walter Schmidt. ''Lehrbuch der gesamten Anatomie des Menschen. Cytologie, Histologie, Entwicklungsgeschichte, Makroskopische und Mikroskopische Anatomie'', 5. trükk, Springer: Berlin jt, ISBN 3-540-12400-4, lk 533.</ref>. Süda asetseb inimesel [[rinnak]]u taga kergelt vasakule nihkes, mõnikord ka paremale nihkes, enamasti [[äraspidine sisuseasetsus|äraspidise sisuseasetsuse]] korral. 

Terve südame kaal on umbes 0,5% kehakaalust meestel 280 kuni 340 g, naistel 230 kuni 280 g. Suurema osa elust südame mass pidevalt kasvab, reageerides kestvale koormusele pigem (väheohtliku) [[südamelihasrakk]]ude [[hüpertroofia]]ga: alates umbes 500 grammist, [[kriitiline südamemass|kriitilisest südamemassist]], suureneb risk, et suurenenud südame hapnikuvarustus on puudulik, sest varustavad [[südamepärgarterid]] ei kasva samavõrd kaasa<ref name="PMID1011819">E. Strauzenberg. Short outline of the problem of competition at altitude above 2000&nbsp;m. – ''The Journal of sports medicine and physical fitness'', 1976, kd 16, nr 4, lk 346–347.</ref>

Vastupidi varasematele oletustele moodustuvad inimesel elu jooksul uued südamelihasrakud, kuigi piiratud ulatuses. 25-aastastel on aastane regeneratsioon umbes 1%, 75. eluaastaks langeb see alla 0,5%. Seega asendub keskmise eluea jooksul alla 50% südamelihasrakkudest.<ref name="PMID19342590">O. Bergmann, R. D. Bhardwaj, S. Bernard, S. Zdunek, F. Barnabé-Heider, S. Walsh, J. Zupicich, K. Alkass, B. A. Buchholz, H. Druid, S. Jovinge, J. Frisén. Evidence for cardiomyocyte renewal in humans. – ''Science'', kd 324, nr 5923, 2009, lk 98–102. [https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2991140/ Täistekst.]</ref>

==== Südamepaun ja südame seina kestad ====
Südant ümbritseb täielikult [[sidekude|sidekoeline]] [[südamepaun]]. Südamepauna alumine külg on kokku kasvanud [[vahelihas]]ega, nii et vahelihase liikumised [[hingamine|hingamisel]] kanduvad südamele üle. Südamepauna kõige sisemine kiht ([[seroosne südamepaun]]) pöördub suurte veresoonte väljumiskohas sissepoole, minnes üle [[epikard]]iks, mis on vahetult südame peal. Südamepauna ja epikardi vahel on 10–20&nbsp;ml vedelikuga täidetud [[südamepaunaõõs]], [[kapillaar]]ne pilu, mis võimaldab südame väikese hõõrdumisega nihkumisi südamepaunas. 

Südamepauna võib võrrelda õhuga täidetud kinnise õhupalliga ja südant rusikaga. Kui õhupalli rusikaga niipalju suruda, et õhupall rusikat täielikult ümbritseb, siis õhupalli üks kiht, mis vastab epikardile, on vahetult rusika vastas. Kohas, kus lõpeb rusikas ja algab käsivars, läheb see sisekiht üle väliskihiks, mis vastab südamepaunale. Sise- ja väliskihi vahel on õhuga täidetud ruum, mis vastab vedelikuga täidetud õõnele.

Epikardi all on [[rasvkude|rasva]]kiht ([[epikardialuskude]]), milles kulgevad [[koronaarid]]. Seespool järgneb paks lihaskest ([[müokard]]), mis koosneb ainult südames esinevast [[südamelihaskude|südamelihaskoest]]. Südameõõsi vooderdab [[südamesisekest]], mis moodustab ka [[südameklapid]],

====Südame kambrid ja veresooned====
[[Pilt:Heart diagram-et.svg|thumb|Heart diagram-et|Inimese südame skeem]]
[[Parem südamepool]] ja [[vasak südamepool]] koosnevad kumbki [[südamevatsake]]sest ([[parem vatsake]], [[vasak vatsake]]) ja [[südamekoda|südamekojast]] ([[parem koda]], [[vasak koda]]). Neid kambreid eraldab [[südamevahesein]], mis jaguneb [[kodadevahesein]]aks ja [[vatsakestevahesein]]aks. 

Veri saab südamekambrite vahel liikuda ainult ühes suunas, sest kodade ja vatsakeste vahel ning vatsakeste ja veresoonte vahel on [[südameklapid]], mis toimivad nagu [[tagasilöögiklapp|tagasilöögiklapid]]. Kõik neli klappi asetsevad ligikaudu samal tasandil, [[klapitasand]]il, ning on ühiselt kinnitunud [[sidekude|sidekoelisele]] plaadile, mida nimetatakse [[südame skelett|südame skeletiks]]. Vatsakeste ja kodade sisse ulatuvad [[näsalihased]] ja [[harilihased]]. 

[[Arter]]id viivad [[veri|verd]] südamest teistesse elunditesse, [[veen]]id teistest elunditest südamesse. [[Suur vereringe|Suure vereringe]] arterid transpordivad hapnikurikast ([[arteriaalne veri|arteriaalset]]) verd, [[väike vereringe|väikese vereringe]] arterid hapnikuvaest ([[venoosne veri|venoosset]]) verd. Suure vereringe veenides on veri hapnikuvaene (venoosne), [[kopsuveenid]]es hapnikurikas (arteriaalne). 

[[Parem koda|Paremasse kotta]] suubuvad [[ülemine õõnesveen]] ja [[alumine õõnesveen]]. Nad toovad südamesse hapnikuvaest verd suurest vereringest. Parema koja ja [[parem vatsake|parema vatsakese]] vahel on [[trikuspidaalklapp]], mis vatsakese kokkutõmbe puhul takistab vere tagasivoolu kotta. Paremast vatsakesest voolab veri ühise tüve ([[kopsutüvi|kopsutüve]]) kaudu [[kopsuarterid|kopsuarteritesse]]. Tagasivoolu paremasse vatsakesse takistab taskukujuline [[pulmonaalklapp]]. Kopsuarterid viivad hapnikuvaese vere väikesesse vereringesse. 

Enamasti nelja [[kopsuveen]]i kaudu voolab kopsus hapnikuga rikastatud veri [[vasak koda|vasakusse kotta]]. Sealt jõuab ta veel ühe [[atrioventrikulaarsed klapid|atrioventrikulaarse klapi]], nimelt [[mitraalklapp|mitraalklapi]] kaudu [[vasak vatsake|vasakusse vatsakesse]]. Sealt voolab veri läbi [[vasaku vatsakese väljavoolutrakt]]i veel ühe poolkuuklapi ([[aordiklapp|aordiklapi]]) ja peaarteri ([[aort|aordi]]) kaudu suurde vereringesse.

=====Parem koda=====
{{vaata|Parem koda}}
[[Parem koda]] võtab vastu [[ülemine õõnesveen|ülemise õõnesveeni]] ja [[alumine õõnesveen|alumise õõnesveeni]] ning [[südameveenid]]. [[Alumise õõnesveeni suistik]]u esipinnal paikneb sirbikujuline [[alumise õõnesveeni klapik]], [[venoosne veri|venoosset verd]] [[südamesein]]ast kotta juhtiva [[pärgurge|pärgurke]] [[suistik]]us [[pärgurkeklapik]].<ref name="schiebler">Schiebler 2005: 503.</ref> 

Kojasein õõnesveenide suistike vahel on sile. Seal seguneb kahe õõnesveeni veri. Kõhtmiselt jätkub parem koda [[parem südamekõrvake|parema südamekõrvakesena]]. Selle piiril asetseb [[terminaalhari]]. Sealt kulgevad südamekõrvakese tippu kamjad [[harilihased]].<ref name="schiebler" /> 

Koja mediaalne sein on [[kodadevahesein]] madala [[südame ovaalauk|ovaalauguga]].<ref name="schiebler" />  

=====Parem koja-vatsakese suistik ja parem atrioventrikulaarklapp=====
{{vaata|Parem koja-vatsakese suistik|Parem atrioventrikulaarklapp}}
[[Parem koja-vatsakese suistik]] ja [[parem atrioventrikulaarklapp]] ehk [[parem koja-vatsakese klapp]] moodustavad parema koja ja parema vatsakese piiri.<ref name="schiebler" /> 

Parem atrioventrikulaarklapp on [[hõlmane klapp]] ehk [[hõlmklapp]] ehk [[puriklapp]]. [[Hõlm (anatoomia)|Hõlm]]ad koosnevad õhukestest väga vastupidistest membraanidest, mida hoiavad [[kõõluskeelikud]]. Paremal atrioventrikulaarklapil on kolm hõlma: [[parema koja-vatsakese klapi septaalne hõlm|septaalne hõlm]] ehk vaheseinmine hõlm, [[parema koja-vatsakese klapi eesmine hõlm|eesmine hõlm]] ja [[parema koja-vatsakese klapi tagumine hõlm|tagumine hõlm]]. Sellepärast nimetatakse seda ka [[kolmhõlmklapp|kolmhõlmklapiks]] ehk [[trikuspidaalklapp|trikuspidaalklapiks]]. Septaalne hõlm saab osalt alguse [[vatsakestevaheseina membraanosa]]st.<ref name="schiebler" />

Koja-vatsakese suistiku kaudu jõuab avatud klapi kaudu veri paremast kojast paremasse vatsakesse.<ref name="schiebler" />    

=====Parem vatsake=====
{{vaata ka|Parem vatsake}}
[[Parem vatsake|Parema vatsakese]] sein on tunduvalt õhem kui vasakul vatsakesel. Selle sisekülg koosneb käsnjast [[lihaspõrgad|lihaspõrkade]] võrgustikust ning [[parema vatsakese  näsalihased|näsalihastest]] ([[parema vatsakese eesmine näsalihas]], [[parema vatsakese tagumine näsalihas]], [[parema vatsakese septaalsed näsalihased]]). Näsalihaste külge kinnituvad puriklappide kõõluskeelikud.<ref name="schiebler" /> 

[[Vatsakestevahesein]] kummub vatsakese valendikku. Koja-vatsakese suistiku juures asetseb [[vatsakestevaheseina membraanosa]], vatsakestevaheseina osa ja embrüonaalse südame relikt.<ref name="schiebler" />

Koja-vatsakese suistikust algab vere sissevoolutee paremasse paremasse suistikusse. See pöördub [[südame tipp|südame tipu]] juurest teravnurga all sileda seinaga väljavooluteeks [[arteriooskoonus]]eks ning jätkub [[kopsutüvi|kopsutüvena]].<ref name="schiebler" />   

Sissevoolu- ja väljavooluteel on väravataoline ühendus. Selle katuse moodustab jõuline lihaseline [[vatsakeseülene hari]]. 
Selle vastas vatsakese põhjas kulgeb vaheseinast kuni eesmise näsalihaseni [[septomarginaalne põrk]].<ref name="ReferenceA">Schiebler 2005: 504.</ref>

=====Kopsutüveklapp=====
{{vaata|Kopsutüveklapp}}
[[Kopsutüveklapp]] asetseb kohas, kus parem vatsake läheb üle kopsutüveks, ja reguleerib vere läbivoolu kopsutüvve, kust ta [[kopsuarter]]ite kaudu jõuab kopsu. Tegu on [[poolkuuklapp|poolkuuklapiga]]. Poolkuuklapid koosnevad kolmest poolkuukujulisest membraanitaolisest moodustisest, mis ulatuvad valendikku nagu pääsukesepesad. Vabad ääred on pööratud üles ja on tugevdatud [[kollageen]]kiududega ([[poolkuuklapi kuukesed]]). Nende keskosa on sõlmekesekujuliselt paksenenud ([[poolkuuklapi sõlm]]).<ref name="ReferenceA" /> 

Kopsutüve membraanid kinnituvad kopsutüve seinale. Kopsutüveklapp koosneb [[kopsutüveklapi eesmine poolkuuklapik|eesmisest poolkuuklapikust]], [[kopsutüveklapi parem poolkuuklapik|paremast poolkuuklapikust]] ja [[kopsutüveklapi vasak poolkuuklapik|vasakust poolkuuklapikust]].<ref name="ReferenceA" />   
 
=====Vasak koda=====
{{vaata|Vasak koda}}
[[Vasak koda|Vasakusse kotta]] suubuvad paremalt ja vasakult kopsuveenide suistike juures kummagi juures kaks [[kopsuveen]]i.<ref name="ReferenceA" />  

Koja sein on suhteliselt õhuke ja sileda seinaga. Ainult [[vasak südamekõrvake|vasaku südamekõrvakese]] sein on varustatud [[harilihased|harilihastega]].<ref name="ReferenceA" /> 

[[Ovaalmulguklapik]]uks nimetatakse [[esimene vahesein|esimese vaheseina]] jäänust [[kodadevahesein]]a juures.<ref name="ReferenceA" /> 

=====Vasak atrioventrikulaarklapp=====
{{vaata|Vasak atrioventrikulaarklapp}}
[[Vasak atrioventrikulaarklapp]] sarnaneb ehituselt parema atrioventrikulaarklapiga, kuid koosneb ainult kahest hõlmast, mistõttu seda nimetatakse ka [[kakshõlmklapp|kakshõlmklapiks]] ehk [[mitraalklapp|mitraalklapiks]] ehk [[bikuspidaalklapp|bikuspidaalklapiks]].<ref name="ReferenceB">Schiebler 2005: 505.</ref>  

[[Vasak koja-vatsakese suistik|Vasaku koja-vatsakese suistiku]] kaudu voolab avatud mitraalklapi korral vasakusse vatsakesse kopsus hapnikuga rikastatud veri.<ref name="ReferenceB" />   

=====Vasak vatsake=====
{{vaata|vasak vatsake}}
[[Vasak vatsake]] on väga lihaseline.<ref name="ReferenceB" />  

Siseseinal on lihaspõrgad ning [[vasaku vatsakese eesmine näsalihas]] ja [[vasaku vatsakese tagumine näsalihas]]. Näsalihaste külge kinnituvad mitraalklapi kõõluskeelikud.<ref name="ReferenceB" />   

Sissevoolutee pöördub südame tipu juures väljavooluteeks ja juhib vere [[aordisuistik]]u juurde.<ref name="ReferenceB" />  

=====Aordiklapp=====
{{vaata|Aordiklapp}}
Kohas, kus vasak vatsake läheb üle [[aort|aordiks]], on aordisuistikus [[aordiklapp]]. See on [[poolkuuklapp]], mille koostisosad on jõulised [[aordiklapi parem poolkuuklapik]], [[aordiklapi vasak poolkuuklapik]] ja [[aordiklapi tagumine poolkuuklapik]].<ref name="ReferenceB" />         

Pisut ülalpool poolkuuklappide kinnituskohta kummub aordisein 
[[aordiurked|aordiurgeteks]]. Sealt saavad alguse [[pärgarterid]]. Urkele vastab väljastpoolt [[aordisibul]]. Sellest saab alguse [[ülenev aort]], mille kaudu veri jõuab suurde vereringesse.<ref name="ReferenceB" />

==== Koronaarid ====
{{Vaata|Koronaarid}}
[[Pilt:Human heart with coronary arteries new.png|pisi|Inimese südame kujutis eestvaates. Üksikasjalik kirjeldus artiklis [[Koronaarid]]]]
[[Aort|Aordi]] algusosast lähtuvad [[südamepärgarterid]] ([[parem pärgarter]]) ja [[vasak pärgarter]]). Need [[verevarustus|varustavad verega]] [[südamelihas]]t ennast. Südamepärgarterid on funktsionaalsed [[lõpparterid]]. See tähendab, et kuigi üksik arter on [[anastomoos]]ide kaudu teiste arteritega ühenduses, on need ühendused liiga nõrgad, et puuduliku verevarustuse puhul tagada koe verevarustus teistkaudu. Nii et kui arter langeb blokaadi või muu häire tõttu välja, toimub selle arteri varustatavas piirkonnas koe nekroos.  

[[Vasak pärgarter]] varustab südame esikülge. Ta hargneb [[eesmine vatsakestevaheharu|eesmiseks vatsakestevaheharuks]] ja [[vasaku pärgarteri tsirkumfleksharu]]ks.

[[Parem pärgarter|Parema pärgarteri]] [[parem marginaalharu]] varustab parema vatsakese vaba seina. ''[[Crux cordis]]''{{'}}e juures hargneb see [[tagumine vatsakestevaheharu|tagumiseks vatsakestevaheharuks]] ja paremaks posterolateraalseks haruks. Parem pärgarter varustab ka olulist osa erutusjuhtesüsteemist ([[siinussõlm]]e, [[atrioventrikulaarsõlm]]e). 

On kolm suurt [[südamepärgveenid|südamepärgveeni]], mis suubuvad parema koja [[pärgurge|pärgurkesse]] ja viivad hapnikuvaest verd südamelihasest ära. [[Vasak südamepärgveen]] ehk suur südameveen kulgeb esiküljel, [[keskmine südameveen]] tagaküljel ja [[väike südameveen]] paremal südameäärel. Väike osa hapnikuvaesest verest tühjeneb Thebesiuse veenide kaudu otse vatsakesse.

===Areng===
[[Pilt:2037 Embryonic Development of Heart.jpg|pisi|450px|Inimese südame areng esimesel kaheksal nädalal (ülal) ja südame kambrite kujunemine (all). Sinine ja punane värv näitavad siin vere sissevoolu ja väljavoolu (mitte venoosset ja arteriaalset verd). Algselt voolab veri saba poolt (kodadest) vatsakestesse (pea poole).<ref name="CNX2014"> J. Betts, J. Gordon). ''Anatomy & physiology'', 2013, lk 787–846. ISBN 978-1-938168-13-0.[https://web.archive.org/web/20210227144954/https://openstax.org/books/anatomy-and-physiology/pages/19-1-heart-anatomy Veebis.]</ref>]]

====Ülevaade ====
Süda, nagu kõik [[veresoon]]edki, areneb [[mesoderm]]ist. 

Juba kolm nädalat pärast [[embrüogenees]]i algust on embrüo [[kraniaalsus|kraniaalses]] osas moodustunud kaks [[endokarditoru]]. Need kaarduvad ja ühinevad [[südametoru]]ks, mis asetseb keskel. Südametorus on järjestikku lülitatud neli segmenti. Embrüo saba poole pööratud segment [[venoosurge]] võtab vastu vere sissevoolu ja on esimene, mis igal [[südamelöök|südamelöögil]] kokku tõmbub. [[Aort]] lähtub viimasest segmendist ja on suunatud ettepoole. See jaguneb 5–6 sümmeetriliselt paariliseks haruks ([[aordikaarearterid]]). 

Kuni selle staadiumini on süda kõigil selgroogsete embrüotel enam-vähem ühesugune, [[kõhrkalad]]el ta jääbki põhijoontes niisuguseks. Edasine areng kulgeb erinevalt ja seisneb südametoru kaardumistes ning vaheseinte tekkes verevoolu eraldamiseks, samuti aordi harude ümberkorraldustes. Imetajatel on areng põhiliselt ühesugune. Vaheseinte moodustumise tagajärjel jaguneb koja ja vatsakese vaheline läbikäik kaheks ning nii koda kui ka vatsake jagunevad kaheks. 

Niisiis, südametoru kasvab pikemaks ja hakkab Z-kujuliselt kokku voltuma, nii et keskel hakkavad moodustuma vatsakesed. Ühise vatsakesetoru põhjast alates kasvab lihassein ja moodustab vatsakestevaheseina ([[esimene vahesein]]). Koda moodustub venoosurkest ja järgmisest segmendist ning liigendub nüüd U-kujulise südametoru ülejäänud osast. Embrüogeneesi 4. nädalal jaguneb ka koda kaheks, sest "katuselt" kasvab alla sirbikujuline vahesein ([[teine vahesein]]). See vahesein ei eralda kodasid täielikult, nii et veri saab endiselt voolata ühest kojast teise. 

Väikesel vereringel ei ole selles staadiumis tähtsust, sest embrüo saab hapnikku [[platsenta]]st. Sellepärast ei pea [[kopsutüvi]] kogu verd kopsudesse viima. Selle asemel pumbatakse paremast vatsakesest suurem osa verest paremalt vasakule šundi ([[arterioosjuha]]) kaudu aorti. Aort võtab niisiis vastu verd mõlemast vatsakesest. See šunt sulgub, kui [[väike vereringe]] hakkab toimima, ja selle jäänuk on sentimeetripikkune sidekoeline keel ([[arterioosside]]) kopsutüve ja aordi vahel. Alles pärast sündi, kui algab väike vereringe, tõuseb rõhk vasakus kojas. Kaks vaheseina surutakse siis teineteise vastu, nii et ava tõmbub kokku ning järele jääb süvend ([[südame ovaalauk]]) kodadevaheseinas. Mõnikord ei ole sulgumine täielik ([[avatud ovaalmulk]]), reeglina mõjutab see tervist vähe.   

[[Kardiogenees]] on keeruline, mistõttu umbes 1% kõigist kõigist lõpuni kantud loodetest sünnib [[kaasasündinud südameväärareng]]uga.

Süda on esimene [[elund]], mis embrüol talitlema hakkab. Inimesel, nagu kõigil [[selgroogsed|selgroogsetel]], on südame arengul niisugune muster: [[müokard]]i ja [[endokard]]i liitumine [[ventraalne keskjoon|ventraalsel keskjoonel]] [[primitiivne südametoru|primitiivseks südametoruks]]; talitluse algus, kaardumine paremale küljele; [[südame kambrid|kambrite]] kujunemine; spetsialiseeritud [[juhtekude|juhtekoe]], [[pärgvereringe]], innervatsiooni ja küpsete [[südameklapp]]ide kujunemine.<ref>Kirby 2007: 3.</ref> 

====Südame eellased kardiogeensetes väljades====
Südame kõige varajasemad [[prekursor]]id paiknevad kahepoolselt paarilistes [[kardiogeenne väli|kardiogeensetes väljades]] eesmise [[lateraalplaadi mesoderm]]i [[splanhiline mesoderm|splanhilises mesodermis]].

====Südametoru moodustumine endokarditorudest====
Südame arengu esimene morfoloogiline märk algab, kui kaks (kahepoolset) müokardivagu [[endokarditorud]]e ümber tuuakse ventraalse [[eelsool]]e sulgumise ajal [[ventraalne keskjoon|ventraalsele keskjoonele]]. Kardiogeensete väljade kraniaalsed piirid moodustavad müokardivaod, mis viiakse vastamisi, nii et need liituvad ventraalsel keskjoonel, moodustades välisserva. Müokardivagude külgpiirid jäävad ventraalse [[eelsool]]e külge, nii et moodustub W-kujuline müokard, mis on eelsoolele avatud. [[Primitiivne südametoru|Primitiivse südametoru]] areng algab paaris [[endoteelitorud]]e ehk [[endokarditorud]]e liitumisega nende keskosas pisut allpool [[lõpusekaarearterid|lõpusekaareartereid]]. Nii kujuneb X-kujuline struktuur primitiivne südametoru. Alles pärast endokarditorude liitumist liituvad W-kujulise müokardi harud eelsoole all, moodustades müokardi selgmise õmbluse, millest saab siseserv ja dorsaalne [[mesokard]], nii et tekib algne [[südametoru]]. Kogu protsessi jooksul eritab müokard [[südameželee]]d – paksu [[atsellulaarne maatriks|atsellulaarset maatriksit]], mis moodustab müokardi ja endokardi eraldava kihi.<ref>Kirby 2007: 3–4.</ref><ref>Bommas-Ebert jt 2006: 65.</ref>  

Hilisema [[siinussõlm]]e piirkonnas [[venoosurge|venoosurke]] juures kujunevad spetsialiseeritud lihasrakud, mis tagavad juba 21. arengupäeval südametoru omasageduse (puudub [[siinusrütm]], sest süda pole veel omandanud lõplikku kuju.<ref>Bommas-Ebert jt 2006: 65–66.</ref> 

====Südamesilmuse moodustumine====

Edasi südametoru kitseneb ja pikeneb, sest mõlemasse otsa lisandub rakke, ning samal ajal kaardub paremale. Südametoru voltub N-kujuliselt ehk tugitoolikujuliselt kokku; seda struktuuri nimetatakse [[südamesilmus]]eks.<ref name="bommas-ebe">Bommas-Ebert jt 2006: 66.</ref> Kaardumine võimaldab toru (kaudaalsel) sissevooluotsal sattuda (kraniaalse) väljavooluotsa lähedale; seda nimetatakse konvergentsiks. Südametoru pikeneb tänu sellele, et [[väljavoolupoolus]]ele lisandub müokardi [[teine südameväli|teisest südameväljast]] ja endokardi.<ref>Kirby 2007: 4–5.</ref>

====Südamesilmuse liigendumine====
Südamesilmus hakkab keskpiirkonnas laienema. Umbes alates 28. arengupäevast saab eristada [[südamesibul]]at, [[südamekoonus]]t (hilisemad vatsakeste väljavooluteed) ja hilisemaid kodasid.<ref name="bommas-ebe" /> 

Südamesilmuse [[kraniaalsus|kraniaalne]] osa moodustab hiljem südame väljavooluteed, otse nende kohal tekivad [[neelukaarearterid]]. Sellepärast nimetatakse seda ka [[arterioostüvi|arterioostüveks]] (hiljem ka [[arterioosvärat]]iks).<ref name="bommas-ebe" />

Südamesilmuse [[kaudaalsus|kaudaalne]] osa moodustab südame sissevooluteed, seda nimetatakse [[venoosurge|venoosurkeks]] (hiljem ka [[venoosvärat]]iks).<ref name="bommas-ebe" />

====Venoosurke nihkumine ====
4. arengunädalal nihkub venoosurge aeglaselt [[dorsaalsus|selgmises]] ja kraniaalses suunas ning vasakule. Kraniaalne lõik omandab kõveruse [[ventraalsus|kõhtmises]] ja kaudaalses suunas ning paremale.<ref name="bommas-ebe" /> 

====Vooluteede asendi väljakujunemine====
Nii omandavad vooluteed sama asendi nagu väljaarenenud südamel. [[Arter]]id ([[aort]] ja [[kopsutüvi]]) asetsevad kraniaalselt ja on pisut kõverdunud, [[veen]]id asetsevad nendest pisut kaudaalsemalt südame tagaseina juures. Südamest paremal ja vasakul kulgevad kaks suurt veeni – [[kardinaalveenid]]. [[Parem ülemine kardinaalveen]] ja [[ühine kardinaalveen]] kasvavad arengu käigus sisse hilisemasse paremasse kotta ja moodustavad [[ülemine õõnesveen|ülemise õõnesveen]]i. [[Alumine õõnesveen|Alumise õõnesveeni]] suistik tekib [[parem rebukotiveen|parema rebukotiveeni]].<ref name="bommas-ebe" /> 

====Südamepauna üleminekuvoltide teke====
Südame sellise keerdumise ja voltumise tõttu tekivad ka südamepauna üleminekuvoldid. Üleminekuvoltide vahel arterioosvärati ja venoosvärati ning ülejäänud südamepauna juures tekivad pilud, nn urked, mida prepareeritud südamel saab ka sondeerida. [[Perikardi ristiurge]] tekib venoosurke dorsokraniaalsel nihkumise. See kulgeb [[kopsuveenid]]e ja [[kopsuarterid|kopsuarterite]] vahel ja eraldab seega venoosväratit arterioosväratist. [[Perikardi viltuurge]] tekib veenide edasises arengus venoosvärati piirkonnas. See pilu asetseb [[parem kopsuveen|parema kopsuveeni]] ja [[vasak kopsuveen|vasaku kopsuveeni]] vahel. [[Koronaarid]] tekivad aordi harudena. [[Pärgurge]] areneb [[vasak siinussarv|vasakust siinussarvest]].<ref name="bommas-ebe" /> 

====Proepikardi, esikuoga ja neuraalharja tungimine südamesse==== 
Südamesse tungib kolm väljaspool süda paiknevate rakkude populatsiooni ([[südamevälised rakud]]): [[proepikard]], [[esikuoga]] ja [[neuraalhari]]. Nendest moodustavad vastavalt [[epikard]], osa [[primaarne kodadevahesein|primaarsest kodadevaheseinast]] ja [[väljavooluvahesein]].<ref name="kirby-2007">Kirby 2007: 5.</ref>

====Müokardi funktsionaalne areng====
Et süda hakkab lööma müokardiga kaetud toruna, siis müokardi funktsionaalne areng on kriitiline samm. Sealhulgas arenevad kanalid elektrivoolu juhtimiseks. Peale selle kujunevad molekulaarsed substraadid erutuse sidumiseks kokkutõmbumisega.<ref name="kirby-2007" />

====Vaheseinte ja kambrite kujunemine====
Jagunemine kodadeks ja vatsakesteks algab umbes alates 28. arengupäevast enam-vähem üheaegselt.<ref name="bommas-ebe" />

Selle protsessi lõpus on südamel olemas kogu müokard, mis moodustab südametoru nimelised segmendid sissevoolust väljavooluni: need on [[venoosurge]], ühine koda, [[atrioventrikulaarne kanal]], vasaku ja parema vatsakese alge ning [[koonustüvi]], millest saab [[väljavoolutrakt]]. Kaardumine tekitab laia välisserva ja kitsa siseserva. Kambrite eellaste õõnsused kujundab peamiselt välisserva kasv. Atrioventrikulaarse kanali ja väljavoolutrakti endokard genereerib südameželeesse [[mesenhüüm]]irakud neis piirkondades. Need piirkonnad suruvad end valendikku ja neid nimetatakse südamepadjanditeks. Samal ajal hakkab koja ja vatsakese müokard tekitama endokardiga kaetud müokardi põrku, mis ulatuvad valendikku.<ref name="kirby-2007" />

Et südametoru sisse- ja väljavooluots on nüüd lähestikku ning kambrid on spetsifitseeritud ja funktsionaalsed, saab alata südame [[septatsioon]] (vaheseinte moodustumine). Kõik vaheseinad liituvad lõpuks atrioventrikulaarsete padjanditega. Need padjandid moodustavad atrioventrikulaarse vaheseina, mis jagab atrioventrikulaarse kanali paremaks ja vasakuks kanaliks. Parem atrioventrikulaarne kanal ja parem vatsake laienevad paremale, nii et venoosurkest tulev veri saab liikuda parema koja eellasest parema vatsakese eellasesse, läbimata vasaku koja ja vasaku vatsakese eellast. Imetajate kodadevaheseinal on kaks koostisosa: üks on päris vahesein, [[esimene vahesein]], aga [[teine vahesein]] on tegelikult koja müokardi volt ja ilmub hilisemal staadiumil. Esimene vahesein moodustub südamesse ulatuva dorsaalse mesokardi [[mesenhüüm]]ist. Ka esikuoga, mis on osutunud mesenhüümitihendiks, pärineb väljastpoolt südant. See mesenhüüm piirneb esimese vaheseinaga, kuigi rakupopulatsioon, mis pärineb endokardi epiteeli muundumisest mesenhüümiks, võib esimese vaheseina ja endokardipadjandite liitumisel etendada olulisemat osa kui esikuoga. Vatsakestevahesein tekib silmuse kõige sügavamast kumerusest ja kasvab atrioventrikulaarse vaheseina poole, kuid ei liitu sellega. Väljavooluvahesein algab veresoonest, mis asetseb pisut distaalsemalt päris väljavoolutrakti müokardist – [[aordikott|aordikotist]]. Vaheseina distaalne osa, mis eraldab aordi põhja kopsutüve põhjast, algab eendina 4. (kehavereringe) ja 6. (kopsuvereringe) [[aordikaarearterid|aordikaarearteri]] vahel aortikotist. Eend on pööratud distaalse väljavoolutrakti (tüve) poole kahe haruga, mis laienevad väljavoolupadjandites proksimaalse väljavoolukanali (koonuse) poole. See eend pikeneb harude suunas, eraldades kohta, kus hakkavad kujunema [[poolkuuklapid]]. Erinevalt distaalsest väljavoolutraktist jaotavad proksimaalset väljavoolukanalit väljavoolupadjandid. Kui müokardirakud tungivad nende all paiknevasse [[mesenhüüm]]i, siis padjad suurenevad ja puutuvad kokku. Need liituvad neis kohtades, ja lõpuks, kõige proksimaalsemalt, liituvad atrioventrikulaarse padja koega. Kui kujuneb väljavooluvahesein, siis proksimaalsest väljavoolutraktist (koonusest) saab [[parem vatsake|parema vatsakese]] osa.<ref>Kirby 2007: 5–6.</ref>

=====Endokardipadjandi kujunemine=====
Hilisema [[südameskelett|südameskeleti]] kohal (kohal, kus kojad lähevad üle vatsakesteks) suruvad kõigepealt end sissepoole ventraalne ja dorsaalne sein, kuni need lõpuks liituvad. Nii tekib kõigepealt palgitaoline struktuur, mis läbib südame kõhtmisest suunast selgmisse snda. Seda nimetatakse [[endokardipadjand]]iks. Selle ümber on kõik kojad ja vatsakesed veel omavahel ühenduses. Endokardipadjandist areneb südameskelett.<ref>Bommas-Ebert jt 2006: 66–67.</ref>

=====Vaheseinte ja mulkude kujunemine=====

Kaudaalsest suunast kraniaalsesse suunda surub end vatsakese seinast sisse [[vatsakestevahesein]]. See kasvab kraniaalses suunas ja liitub lõpuks endokardipadjandiga. Kraniaalsest suunast kaudaalsesse suunda surub end ka koja piirkonnas vahesein – [[esimene vahesein]]. Esialgu veel olemasolevat avaust parema ja vasaku koja, esimese vaheseina ja endokardipadjandi vahel nimetatakse [[esimene südamemulk|esimeseks südamemulguks]].<ref name="ReferenceC">Bommas-Ebert jt 2006: 67.</ref> 

Edasises arengus kasvab esimene vahesein küll endokardipadjandiga kokku, vahesein ise on aga nii õhuke, et see sisaldab ülemises keskmises osas alguses väikesi perforatsioone, mis seejärel ühinevad suureks avauseks. Et see mulk esimeses vaheseinas on teine avaus hilisemate kodade vahel, nimetatakse seda [[teine südamemulk|teiseks südamemulguks]].<ref name="ReferenceC" />      

Pisut kaugemal paremal esimese vaheseina kraniaalsest osast surub end kraniaalsest suunast kaudaalsesse suunda sisse veel üks vahesein – [[teine vahesein]]. Ka see kasvab endokardipadjandi suunas, kuid selle kasv peatub, enne kui see jõuab endokardipadjandini. Teine vahesein on aga osalt kohakuti esimese vaheseina 
kraniaalse osaga. Kodade, esimese vaheseina ja teise vaheseina vahelist mulku nimetatakse [[südame ovaalmulk|südame ovaalmulguks]].<ref name="ReferenceC" /> 

====Erutustekke- ja juhtesüsteemi kujunemine====

Erutustekke- ja juhtesüsteemi keskne ja perifeerne osa kujunevad koos arenevate [[koronaarid]]ega spetsialiseeritud müokardi piirkondadest, kus need on kõrvuti töömüokardiga.<ref name="ReferenceD">Kirby 2007: 6.</ref>

====Epikardi kujunemine====
[[Epikard]] hakkab südame arengus osalema, kui on moodustunud südamesilmus. Suurem osa epikardist (välja arvatud distaalse väljavoolutrakti kohal olevast osast), pärineb [[proepikard]]ist, mis kasvab [[ristivahesein]]a või [[maks]]a [[mesenhüüm]]ist toru venoosotsas. Epikard rändab üle südame pinna, kuni ta on südame täielikult katnud. Viimasena saab epikardikatte väljavoolutrakt.<ref name="ReferenceD" /> 

====Koronaaride epiteeli- ja silelihasrakkude ning sidekoe kujunemine==== 
{{pooleli}}

====Sünnieelne paremalt vasakule šunt====
Embrüol voolab hapnikurikas veri platsentast alguses platsentast paremasse kotta, ent selle pumpab läbi keha vasak südamepool. Veri peab seega jõudma paremast kojast vasakusse kohta. Et enne sündi on rõhk paremas kojas kõrgem kui vasakus, surub see rõhk esimese vaheseina õhukese pehme kaudaalse osa vasakusse kotta, nii et ovaalne südamemulk on avatud. [[Arteriaalne veri]], mida [[alumine õõnesveen]] südamesse toob, saab nüüd voolata paremast kojast vasakusse kotta, seda nimetatakse [[paremalt vasakule šunt|paremalt vasakule šundiks]].<ref>Bommas-Ebert jt 2006: 67–68.</ref>  

Pärast sündi katkestatakse [[platsentavereringe]] [[nabaväädi läbilõikamine|nabaväädi läbilõikamisega]] vere süsinikdioksiidisisaldus kasvab ja aktiveerib [[hingamiskeskus]]e, algavad [[hingamine]] ja [[väike vereringe]]. Lapse arterite pikilihaste kokkutõmbumine takistab vere tagasivoolu ema poole. [[Nabaveen]] sulgun alles pisut aega pärast artereid.<ref name="ReferenceE">Bommas-Ebert jt 2006: 68.</ref>   

Kopsude avanemise algusega tekib vaakum kopsuarteris, [[arterioosjuha]] tõmbub kokku, veri ei saa enam voolata kopsudest mööda minnes otse aorti ning voolab kopsudesse ja vasakusse kotta. Selle tagajärjel alguses vere maht suureneb, mis omakorda põhjustab rõhu tõusu, eriti vasakus vatsakeses. See surub esimese vaheseina teise vaheseina vastu, ovaalmulk sulgub funktsionaalselt. Esimene ja teine vahesein ei kasva alati kokku, ovaalmulk võib jääda eluks ajaks.<ref name="ReferenceE" />       

Süda tekib [[embrüo]] [[mesoderm]]i [[rakk]]udest, mis pärast [[gastrulatsioon]]i [[diferentseerumine|diferentseeruvad]] [[mesoteel]]iks, [[endoteel]]iks ja [[müokard]]iks. Mesoteelne [[perikard]] moodustab südame välisvooderduse. Südame sisevooderdus ([[endokard]]) ning [[lümfisoon]]ed ja [[veresoon]]ed moodustuvad endoteelist.<ref>[https://web.archive.org/web/20090505200850/http://users.rcn.com/jkimball.ma.ultranet/BiologyPages/A/AnimalTissues.html Animal Tissues], users.rcn.com, 13. august 2010.</ref><ref name="Heart Fields Folding">Hadi S. Hosseini, Kara E. Garcia, Larry A. Taber. A new hypothesis for foregut and heart tube formation based on differential growth and actomyosin contraction. – ''Development'', 2017, 144(13), lk 2381–2391.[https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5536863/ Täistekst.]</ref>

Südametoru pikeneb paremal pool ja moodustab silmuse. See on [[vasaku-parema asümmeetria]] esimene visuaalne märk. Kodades ja vatsakestes moodustuvad vaheseinad, mis eraldavad [[vasak südamepool|vasaku]] ja [[parem südamepool|parema südamepoole]].<ref>R. H. A. Anderson, S. Webb, N. A. Brown, W. Lamers, A. Moorman. Development of the heart: (2) Septation of the atriums and ventricles.  – ''Heart'', 2003, kd 89, nr 8, lk 949–958. [https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1767797/ Täistekst.]</ref>

Embrüogeneesi 3. ja 4. nädala vahel südametoru pikeneb ning hakkab voltuma, moodustades perikardi sees S-kuju. See paigutab kambrid ja suuremad veresooned arenenud südame jaoks õigesse paigutusse. Edasise arengu käigus kujunevad vaheseinad ja klapid ning kambrid asetuvad ümber. Embrüogeneesi 5. nädala lõpuks on vaheseinad valmis ja 9. nädala lõpuks on südameklapid valmis.<ref name="CNX2014"/>

Enne 5. nädalat on südames [[südame ovaalmulk]], mis võimaldab verel pääseda paremast kojast otse vasakusse kotta, nii et osa verest kopsudesse ei satu. Esimestel sekunditel pärast sündi suleb ovaalmulgu [[esimene vahesein]], mis enne talitles klapina, nii et tekib südame tüüpiline vereringe. [[Parem koda|Parema koja]] pinnale jääb südamemulgu kohale süvend, mida nimetatakse [[südame ovaalauk|südame ovaalauguks]].<ref name="CNX2014"/>

Tähtsad protsessid arengu raames on ''[[cor sigmoideum]]''{{'}}i moodustumine (torust silmuseks) ning jagunemine suureks ja väikseks vereringeks. Edasi jagunevad primitiivne koda paremaks ja vasakuks kojaks ning primitiivne vatsake paremaks ja vasakuks vatsakeseks (moodustuvad lihas- ja membraanvahesein).

[[Atrioventrikulaarklapid]] (kodade ja vatsakeste vahel) moodustuvad samuti väljakasvavast endokardipadjast, [[poolkuuklapid]] [[endoteel]]ipadjakestest.

====Südametoru moodustumine====
Südame areng algab, kui [[mesoderm]]is moodustub kaks [[kardiogeenne väli|kardiogeenset välja]], mis jagunevad kambreid moodustavateks piirkondadeks. Hiljem need väljad ühinevad. Nendest väljadest pärineb [[müokard]] ja osa [[endokard]]ist, millest moodustub [[primitiivne südametoru]]. Edaspidi lisandub südametorule veel müokardi ja endokardi, et [[sissevoolupoolus]]t ja [[väljavoolupoolus]]t pikendada. Puudujääv müokard lisandub kardiogeense välja osast või osadest, mis esialgu ei [[diferentseerumine|diferentseeru]] müokardiks, vaid jäävad ootele.<ref>Kirby 2007: 21.</ref>

Süda pärineb [[splanhnopleuramesenhüüm]]ist [[neuraalplaat|neuraalplaadis]], mis moodustab [[kardiogeenne piirkond|kardiogeense piirkonna]]. Kaks [[endokarditoru]] liituvad, moodustades [[primitiivne südametoru|primitiivse südametoru]]<ref name="main-frame">[http://www.meddean.luc.edu/lumen/MedEd/GrossAnatomy/thorax0/heartdev/main_fra.html Main Frame Heart Development], meddean.luc.edu.[http://webarchive.loc.gov/all/20011116192836/http://www.meddean.luc.edu/lumen/meded/grossanatomy/thorax0/heartdev/main_fra.html Arhiveeritud.]</ref>.

[[Splanhnopleuramesenhüüm]]is moodustub [[neuraalplaat|neuraalplaadi]] kummalgi küljel hobuserauakujuline ala, [[kardiogeenne piirkond]]. See on kujunenud südame[[müoblast]]idest ja -[[veresaar]]test, mis on [[vererakk]]ude ja [[veresoon]]te eelkäijad.<ref name="sadler">T. W. Sadler. ''Langman. Embriología Médica'', Lippincott Williams & Wilkins 2012, ISBN 978-84-96921-46-7, lk 165.</ref>19. päevaks hakkab selle piirkonna kummalgi küljel arenema [[endokardiaaltoru]]. Need torud kasvavad, ning 19. päevaks on [[programmeeritud rakusurm]]a abil ühinenud [[torusüda]]meks.<ref name="Larsen">William Larsen.''Human Embryology'', 3. trükk, Elsevier Saunders 2001,  ISBN 978-0-443-06583-5, lk 159–163.</ref>

Splanhnopleurilisest mesenhüümist areneb kardiogeenne piirkond [[neuraalplaat|neuraalplaadist]] kraniaalselt ja külgmiselt. Selles piirkonnas kujuneb kummalgi küljel [[angiogenees|angiogeenne]] rakukobar, need liituvad ja moodustavad [[endokardiaaltoru]]d. Kui algab embrüo voltumine, siis lükkuvad endokardiaaltorud rindkereõõnde, kus nad hakkavad liituma, ja protsess lõpeb embrüogeneesi umbes 22. päeval.<ref name="main-frame" /><ref name="Heart Fields Folding"/>

Süda hakkab inimesel moodustuma juba [[embrüogenees]]i 3. nädalal ([[5. rasedusnädal]]al. Ta hakkab arenema [[südametoru]]st, mis on tekkinud prekordaalse [[kardiogeenne plaat|kardiogeense plaadi]] põiekestest. Juba sel ajal kujuneb [[signaalmolekul]]ide mõjul südametoru ümbruses [[premüokard]], mis on membraanitaolise kallertiga [[endokard]]ist lahutatud. Väga varakult ilmuvad [[müokardialge]] rakkude seas modifitseeritud [[lihasrakk|lihasrakud]], mis on [[erutusjuhtesüsteem]]i eelkäijad. 23.–24. päeval hakkab südamemuskulatuur rütmiliselt kokku tõmbuma.<ref>Schiebler 2005: 496.</ref>

Selleks kogunevad [[angioblast]]id [[prekordaalplaat|prekordaalplaadi]] ees ja kõrval – [[vaskulogenees]]i algus. 3. nädala keskel arenevad [[splanhopleura]] [[kardiogeenne tsoon|kardiogeenses tsoonis]], seega [[mesoderm]]aalselt, angioplastidest piiratud põiekesed, [[südamealge]] eelkäijad, mis asuvad prekordaalselt [[bukofarüngeaalmembraan]]i kõrval<ref name="ReferenceF">Schiebler 2005: 493.</ref>.

Nad moodustavad algul mitu väiksemat urget, mis lõpuks ühinevad hobuserauakujuliseks [[südametoru]]ks. 3. nädala lõpuks või [[4. rasedusnädal|4. nädal]]a lõpuks on kõik selleks ajaks moodustunud suuremad soonelõigud südamealgega ühenduses ning südamealge omandab lihasmantli; ta hakkab lööma; [[rebukotiringe]] on alanud<ref name="ReferenceF" />.

====Südametoru====
Süda on esimene elund, mis embrüol kujuneb. See hakkab lööma ja verd pumpama embrüogeneesi 3. nädalal.

Torusüda diferentseerub kiiresti [[arterioostüvi|arterioostüveks]], [[südamesibul]]aks, [[primitiivne vatsake|pimitiivseks vatsakeseks]], [[primitiivne koda|primitiivseks kojaks]] ja [[venoosurge|venoosurkeks]]. Arterioostüvi lahkneb [[ülenev aort|ülenevaks aordiks]] ja [[kopsutüvi|kopsutüveks]]. Südamesibul moodustab osa [[südamevatsake]]stest. 

Alge rändab seejärel [[kaudoventraalsus|kaudoventraalselt]] (alla ja kõhu poole). Südametoru ümbritseb embrüonaalne sidekude ([[mesenhüüm]]) [[splanhopleura]]st (külgplaadi[[mesoderm]]), mis moodustab südamelihastiku ([[müokard]]). [[Epikard]] – südame õhuke kate – tekib [[mesoteel]]irakkudest.
[[Pilt:Gray461.png|pisi|Primitiivne südametoru]]
[[Pilt:Gray462.png|pisi|''[[Cor sigmoideum]]'']]

Südametoru on alguses enam-vähem sirge. Ta asetseb kaudaalselt paikneva [[ristivahesein]]a ja kraniaalselt paikneva [[perikardialge]] vahel. Teda saab jaotada kaudaalselt paiknevaks [[venoosurge|venoosurkeks]] (sissevoolutee), edasi kraniaalselt järgnevateks [[primitiivne koda|primitiivseks kojaks]], [[primitiivne vatsake|primitiivseks vatsakeseks]], [[primitiivne südamesibul|primitiivseks südamesibulaks]] ja [[arterioostüvi|arterioostüveks]] ()väljavooluosa), mis jätkub [[aordikott|aordikotina]]. Peristaltilised lained, mis algavad venoosurkest, ajavad verd väljavoolutee poole.<ref name="ReferenceG">Schiebler 2005: 497.</ref>

23. või 24. päeval alustab süda [[peristaltika|peristaltilisi]] kokkutõmbeid ja sellega pumpamisliigutusi. 

Sel ajal algab [[südame laskumine]] [[kaelapiirkond|kaelapiirkonnast]] (24. päev) [[rindkere|rindkerre]] (44. päevast), et alles pärast sündi jõuda lõplikusse asendisse.<ref name="ReferenceG" />

Vililase südames eristatakse sissevoolu- ja väljavooluteed. Venoosurkesse voolavad [[rebukotiveenid]], mis juhivad verd [[rebukott|rebukotist]] embrüonaalsesse vereringesse, [[nabaveen]], mis toob [[kõldkestahatud|kõldkestahattudest]] hapnikurikast verd, ja [[kardinaalveenid]], mis sisaldavad verd päris embrüonaalsest vereringest ja viivad selle jälle tagasi. Väljavoolutee viib alguses [[branhiaalkaarearterid|branhiaalkaarearteritesse]], hiljem [[aordikaar]]de või [[kopsutüvi|kopsutüvesse]].

Sissevoolupiirkonnas kohtuvad kummalgi küljel ([[eesmine kardinaalveen]] [[peaalge]]st (sellest tekib [[sisemine kägiveen]]), [[tagumine kardinaalveen]] alumisest kehapoolest ning ühinevad kummalgi küljel [[ühine kardinaalveen|ühiseks kardinaalveeniks]], samuti kohtuvad [[nabaveen]] ja [[rebuveen]] ning mõlema külje sooned ühinevad südame [[venoosurge|venoosurkeks]]. [[Kardinaalveenid]] toovad suurest vereringest süsinikdioksiidiga rikastatud verd, nabaveen aga toob [[platsenta]]s toitainete ja hapnikuga rikastatud verd. Sellepärast on embrüo ja vililase südames veri segatud. Väljavoolupiirkond koosneb [[arterioostüvi|arterioostüvest]], mis jätkub [[aordikott|aordikotist]] (vastab kõhtmiste aortide paarituks muutunud osale) ning jätkub seal parema ja vasaku kõhtmise aordina. Sealt jõuab veri aordikaarte kaudu dorsaalsetesse aortidesse.<ref>Schiebler 2005: 495.</ref>
====Südame löögisagedus====
[[Embrüo]] süda hakkab lööma umbes 22 päeva embrüogeneesi algust (pärast [[5. rasedusnädal]]a lõppu). Ta hakkab lööma sagedusega, mis on lähedane ema [[südame löögisagedus]]ele, nimelt 75–80 [[löök minutis|lööki minutis]]. Embrüo südame löögisagedus tõuseb ja saavutab maksimumi (165–185 lööki minutis) embrüogeneesi 7. nädala ([[9. rasedusnädal]]a) alguses<ref>T. J. DuBose, J. A.  Cunyus, L. Johnson. Embryonic Heart Rate and Age. – ''J Diagn Med Sonography'', 1990, kd 6, nr 3, lk 151–157.  [https://journals.sagepub.com/doi/10.1177/875647939000600306 Resümee.] [https://www.semanticscholar.org/paper/Embryonic-Heart-Rate-and-Age-Dubose-Cunyus/ff02c4cfd906e1677dbf55024811f484eccf6f38 Resümee.]</ref><ref name="Fetal Sonography">T. J. DuBose.  ''Fetal Sonography'', Philadelphia: WB Saunders 1996,   ISBN 0-7216-5432-0, lk 263–274. </ref>. Pärast 9. arengunädalat ([[vililane|vililase]]staadiumi algus) hakkab löögisagedus vähenema, aeglustudes sünniks umbes 145 (±25) löögini minutis. Sugudevahelist erinevust enne sündi ei ole.<ref>Terry J. DuBose. [https://web.archive.org/web/20140502000841/http://www.obgyn.net/articles/sex-heart-rate-and-age Sex, Heart Rate and Age], obgyn.net 26. juuli 2011</ref>

===Talitlus===
[[Pilt:Funktion des Herzens.webm|pisi|Video: inimese südame talitlus]]

====Erutustekke- ja erutusjuhtesüsteem====
{{vaata|Südame erutusjuhtesüsteem|Elektrokardiogramm}}
[[Pilt:ECG Principle fast.gif|pisi|Erutusjuhe südames koos elektrokardiogrammiga]]

Südamelihaskiudude kokkutõmbe vallandavad elektrilised signaalid. Südametegevuseks vajalikke impulsse genereeritakse spontaanselt ja rütmiliselt spetsiaalsetes südamelihasrakkudes – [[loomulik südamestimulaator|loomuliku südamestimulaatori]] rakkudes. Et erutus saaks üle südame levida, on üksikud südamelihasrakud [[rakumembraan]]ide väikeste pooride kaudu omavahel ühenduses. Nende [[aukliidus]]te kaudu voolavad [[ioon]]id rakust rakku. Erutus saab alguse [[siinussõlm]]est [[ülemine õõnesveen|ülemise õõnesveeni]] ja [[parem südamekõrvake|parema südamekõrvakese]] vahelt, levib kõigepealt üle mõlema koja ning jõuab siis [[atrioventrikulaarsõlm]]e kaudu kodade klapitasandini.

Mõlemas südamevatsakeses on [[erutusjuhtesüsteem]] kiiremaks edasijuhtimiseks, mis koosneb spetsialiseeritud südamelihaserakkudest. Need rakud moodustavad atrioventrikulaarsõlmest lähtudes [[Hisi kimp|Hisi kimbu]], mis läbib [[südameskelett|südameskeleti]] ning jaguneb paremaks ja vasakuks [[Tawara sääred|Tawara sääreks]] parema ja vasaku vatsakese jaoks. Vasak Tawara säär hargneb vasakuks eesmiseks ja vasakuks tagumiseks kimbuks. Erutusjuhtesüsteemi lõpplõigu moodustavad [[Purkinje kiud]], mis kulgevad südame tipuni, pöörduvad seal ümber ning lõpevad vahetult [[endokard]]i all töölihastikus. Osalt võivad nad ka "pseudokõõluskeelikutena" või [[septomarginaalpõrgad|septomarginaalpõrkade]] sees liikuda läbi vatsakese valendiku. See süsteem võimaldab vatsakestel hoolimata oma suurusest koordineeritult kokku tõmbuda.

Kui kojaerutused millegipärast atrioventrikulaarsõlmeni ei jõua, siis väljub temast enesest aeglasem vatsakeseerutus (umbes 40 impulssi minutis). Atrioventrikulaarsõlm on ka sagedusfilter, mis blokeerib liiga kiired kojaerutused (näiteks [[kodade laperdus]]e või [[kodade virvendus]]e korral) ([[atrioventrikulaarne blokaad]]). 

==== Südametegevuse mehaanika ====
[[Pilt:Wiggers Diagram de.svg|pisi|[[Carl J. Wiggers]]i diagramm protsessidest vasakus südameosas kahe südametsükli jooksul]]
[[Pilt:Four chamber cardiovascular magnetic resonance imaging.gif|pisi|[[Magnetresonantstomograafia|Magnetresonantstomograafiline]] pilt löövast südamest. Ainult süda]]
Inimese süda pumpab rahuolekus kord minutis läbi vereringe umbes kogu keha veremahu, see on täiskasvanutel umbes viis liitrit minutis. Kehalise koormuse korral saab pumpamisvõimsus umbes viis korda suureneda, kusjuures [[hapnikutarve]] vastavalt kasvab. See suurenemine saavutatakse nii südame [[löögimaht|löögimahu]] kui ka [[südame löögisagedus]]e suurendamisega 2,5 korda.

Iga pumpamisega lükkab iga vatsake ja iga koda edasi üle poole maksimaalsest täitumismahust, s.o umbes 50–100&nbsp;ml verd. See on [[ekektsioonifraktsioon]] – südameõõnest väljastatava vere suhe lõppdiadostaalsesse täitumismahusse. [[Südame löögisagedus]] on [[rahuolek]]us 50–80 lööki minutis ([[vastsündinu]]tel üle 120–160 löögi minutis) ning võib koormuse korral täusta rohkem kui 200 löögini minutis. Kui süda lööb on liiga aeglaselt (alla 60 löögi minutis rahuolekus), siis räägitakse [[bradükardia]]st. Kui süda lööb liiga kiiresti ([[täiskasvanu]]tel üle 100 löögi minutis rahuolekus), siis räägitakse [[tahhükardia]]st.

[[Südametsükkel|Südametsükli]] ajal täituvad kõigepealt kojad, kuna samal ajal väljutavad vatsakesed verd arteritesse. Kui vatsakeste lihastik lõdveneb, siis [[atrioventrikulaarklapid]] avanevad ning rõhu languse tõttu vstsakestes voolab veri kodadest vatsakestesse. Seda toetab kodade kokkutõmbumine ([[kodade süstol]]). Järgneb vatsakeste [[süstol]]: vatsakeste lihased tõmbuvad kokku, rõhk tõuseb atrioventrikulaarklapid sulguvad ning veri saab välja voolata ainult nüüd avanenud [[poolkuuklapid|poolkuuklappide]] kaudu. Vere tagasivoolamist arteritest lõõõgastumisfaasi ([[diastol]]i) ajal takistab poolkuuklappide sulgumine. Voolusuuna määravad niisiis klapid.  
[[Pilt:07 Hegasy Herzzyklus Wiki DE CCBYSA.png|pisi|Südametsükkel: Klappide asend, vere voolamine ja EKG.]]
[[Pilt:Bourgery Angiologie.jpg|pisi|Südameklapid ja südameskelett ([[Jean Marc Bourgery]], umbes 1836)]]
[[Pilt:Heartbeat.ogg|pisi|Helisalvestus inimese südamelöökidest]]

Peale lihastiku, mis moodustab südame kudede valdava massi, on südamel niinimetatud [[südameskelett]] – [[sidekude|sidekoeline]] struktuur, mis koosneb peamiselt ventiilide "raamidest". Südameskeletil on kolm olulist funktsiooni, sellele kinnitub südamelihastik, sellele kinnituvad südame klapid (mistõttu seda nimetatakse ka ventiilitasandiks) ja see eraldab elektriliselt kodade ja vatsakeste lihastikku, hoides ära üheaegse kokkutõmbumise.  

Südameskeletil on südametalitluse mehaanikas otsustav osa: tagasilöögi tõttu vere väljutamisel on südame tipp kogu südametsükli jooksul suhteliselt fikseeritud ja praktiliselt ei liigu. Seetõttu nihkub ventiilitasand süstoli ajal allapoole südame tipu suunas. Diastoli ajal nihkub ventiilitasand jälle südame põhimiku suunas.

Ventiilitasandi laskumisega väljutatakse esiteks veri vatsakesest vereringesse ja teiseks suureneb ka vastav koda. Tekib [[alarõhk]], mille tõttu veri voolab suurtest [[veen]]idest kodadesse. Vatsakese lihastikulõdvenemisega tõuseb ventiilitasand, mistõttu kodade veresambad venitavad vatsakesed välja, nii et need täituvad umbes 70–80% ulatuses. Järgnev kodade kokkutõmme pumpab ülejäänud vere vatsakestesse, millega algab uus südametsükkel. Seetõttu ei ole kodade kokkutõmbumine südame toimimiseks tingimata vajalik, mis ilmneb selles, et (erinevalt [[vatsakeste virvendus]]est) on [[kodade virvendus]]ega patsiendid täiesti eluvõimelised.

Näiteks [[Swani-Ganzi kateeter|Swani-Ganzi kateetriga]] mõõdetud alanenud rõhk paremas kojas võib viidata [[hüpovoleemia]]le või [[sepsis]]ele, kõrgenenud rõhk [[kardiogeenne šokk|kardiogeensele šokile, parema vatsakese [[müokardi infarkt]]ile, [[kopsuemboolia]]le või [[südamepauna tamponaad]]ile<ref>Amitava Majumder, Anne Paschen. ''Ärztliche Arbeitstechniken.'' – Jörg Braun, Roland Preuss (toim). ''Klinikleitfaden Intensivmedizin'', 9. trükk, Elsevier, München 2016, ISBN 978-3-437-23763-8, lk 29–93, siin lk 39–40.</ref>.

====Regulatsioon====
Kehalise koormuse korral suurendab südame aktiivsust [[sümpaatiline närvisüsteem|sümpaatiliste]] närvikiudude mõju: need vabastavad töölihastiku ja ka erutusjuhtesüsteemi rakkudes [[neurotransmitter]] [[noradrenaliin]]i. Peale selle jõuab noradrenaliin koos [[adrenaliin]]iga südamesse [[hormoon]]ina vere kaudu. Noradrenaliini ja adrenaliini toimet vahendavad valdavalt [[β1-retseptor|β<sub>1</sub>-retseptorid]]. Need on [[G-valguga seotud retseptorid]] ja nad aktiveerivad ühe [[adenülüültsüklaasid|adenülüültsüklaas]]i, mis [[katalüüs]]ib [[Tsükliline adenosiinmonofosfaat|tsüklilise adenosiinmonofosfaadi]] (cAMP) sünteesi [[adenosiintrifosfaat|adenosiintrifosfaadist]]. 

Edasi [[fosforüülumine|fosforüülib]] üks cAMP-sõltuv [[proteiinkinaasid|proteiinkinaas]] [[kaltsiumikanal]]id ning suurendab sellega [[kaltsium]]i aeglast sissevoolu lihasrakku. See viib täiendava kaltsiumi vabanemiseni [[sarkoplasmaatiline retiikulum|sarkoplasmaatilisest retiikulumist]] ja seega südamelihase suurema kokkutõmbeni süstoli ajal (positiivne [[inotroopia|inotroopiline]] efekt). Peale selle fosforüülib see cAMP-sõltuv proteiinkinaas sarkoplasmaatilise retiikulumi [[fosfolambaan]]i, mistõttu sarkoplasmaatilise retiikulumi kaltsiumitarbimine suureneb ning südame relaksatsiooniaeg diastolis lüheneb (positiivne [[lusitroopia|lusitroopne]] efekt)<ref>[[Erland Erdmann]]. ''Klinische Kardiologie'', 7. trükk, Springer-Verlag</ref>. Peale selle tõuseb südame löögisagedus (positiivne [[kronotroopia]]) ja kasvav [[ülejuhtekiirus]] atrioventrikulaarsõlmes (positiivne [[dromotroopia]]). 

Sümpaatilise närvisüsteemi antagonist on ka südame puhul [[parasümpaatiline närvisüsteem]], mis toimub [[uitnärv]]i (X [[kraniaalnärvid|kraniaalnärvi]] kaudu. Neurotransmitter [[atsetüükoliin]]i abil alandatakse [[südame löögisagedus]]t, vähendatakse [[südame kontraktsioonijõud]]u, atrioventrikulaarsõlme ülejuhtekiirust ja südame erutuvust (negatiivne kronotroopia, negatiivne inotroopia, negatiivne dromotroopia ja negatiivne [[batmotroopia]], kus juures parasümpaatilise närvisüsteemi mõju ino- ja batmotroopiale on väike. 

Samal ajal kohaneb [[südame kontraktsioonijõud]] automaatselt nõuetega: kui südamelihas venib täiendava veremahu tõttu rohkem, siis paraneb lihasrakkude kontraktiilsete elementide talitlus ([[Starlingi seadus]]). See mehhanism aitab oluliselt kaasa sellele, et parema ja vasaku vatsakese samaegsed löögimahud ei erine: kui ühe südamepoole löögimaht millegipärast lühiajaliselt suureneb, siis viib see teise südamepoole täitumismahu suurenemiseni järgmises tsüklis. Sellega venib sein rohkem ja vatsake saab paranenud kontraktsioonijõuga samuti väljutada suurema veremahu. Igas südametsüklis on kõigis neljas kambris lõppdiastoolse täitumismahu ja vastava netoejektsioonifraktsiooni korrutis paratamatult konstantne. Kui seda nelja löögimahu võrdsust ei oleks, tekiks kohe verepais. 

Süda toodab kodades (eelkõige paremas kojas) ka venimisest sõltuvalt ka diureetilist hormooni [[kodade natriureetiline peptiid|kodade natriureetilist peptiidi]], et mõjutada ringleva vere mahtu.

=== Kardioloogia ===
{{vaata|Kardioloogia|Lastekardioloogia}}

[[Meditsiin]]is tegeleb [[kardioloogia]] [[sisemeditsiin]]i erialana südamega ning [[südamehaigused|südamehaiguste]] [[konservatiivne ravi|konservatiivse raviga]]. [[Südameoperatsioon]]e teevad [[südamekirurgia|südamekirurgid]]. Laste konservatiivselt ravitavad südamehaigused kuuluvad [[lastekardioloogia]] alla; see hakkas [[pediaatria]] erialana arenema 1975. aasta paiku. [[Lastesüdamekirurgia]]st on kujunenud omaette eriala. 

Et alates 1995. aastast jõuab aina rohkem keeruliste [[kaasasündinud südamerike]]tega lapsi täiskasvanuikka, on tekkinud vajadus meditsiiniliselt teenindada neid patsiente, kellel tuleb käia elu aeg [[kontrolluuring]]utel ja vajaduse korral operatsioonil. Seni on ainult üksikud täiskasvanute kardioloogid saanud intensiivse väljaõppe kaasasündinud südamerikete alal. Lastekardioloogid on küll väga pädevad mitmesuguste haiguspiltide alal, kuid pediaatritena puudub neil väljaõpe täiskasvanute kardioloogia alal. Sellepärast pakutakse kardioloogiakeskustes aina rohkem interdistsiplinaarseid vastuvõtte.

== Loomade süda ==
=== Torujad südamed ja vatsakestega südamed ===
Loomade südamed jagunevad ehituse järgi [[torujas süda|torujateks]] ja [[vatsakestega süda]]meteks. 

Torujad südamed panevad vere või [[hemolümf]]i liikuma, tekitades läbi oma seinte liikuvaid kontraktsioonilaineid ([[peristaltika]]). Nõnda saab hoolimata klappide puudumisest tekitada suunatud voolamist. [[Lülijalgsed|Lülijalgsetel]] on torujas süda, mis asetseb selja lähedal. [[Putukad|Putukatel]] ja mõnedel [[vähilaadsed|vähilaadsetel]] (näiteks ''[[Artemia]]'') on süda pikk, teistel vähilaadsetel on see lühike lihaseline kott. Veri või hemolümf siseneb enamasti külgavade ([[ostium]]ide) kaudu. Neid võib olla päris palju, [[lõugjalalised|lõugjalalistel]] on neid 13 paari<ref name="Lehrbuch3">[[Heinz Penzlin]]. ''Lehrbuch der Tierphysiologie'', 7. trükk, Spektrum Akademischer Verlag, Heidelberg 2009, ISBN 978-3-8274-2114-2, lk 339–351</ref>. Mõnikord aga voolab veri südamesse tagantpoolt [[veen]]ide kaudu. Südame kokkutõmbe korral surutakse veri ettepoole klappidega varustatud [[arter]]isse. Süda toetub sidemetele või lihastele, südame kokkutõmme paneb need pinge alla. Kui süda lõdveneb, siis ostiumid avanevad ja süda laieneb, nii et uus vedelik saab sisse tulla. Lülijalgsete süda on seega võrreldav [[imipump|imipumbaga]].

Torujad südamed on ka [[mantelloomad]]el ja [[selgroogsed|selgroogsete]] [[embrüo]]tel. Mantelloom ''[[Ciona]]''{{'}}l muutub kontraktsioonilainete suund rütmiliselt, nii et vere voolusuund vaheldub<ref name="Kurzes">Adolf Remane, Volker Storch, Ulrich Welsch. ''Kurzes Lehrbuch der Zoologie'', 5. trükk, Gustav Fischer Verlag: Stuttgart 1985, ISBN=3-437-20337-1, lk 188–190.</ref><ref name="Tierphys">Christopher D. Moyes, Patricia M. Schulte.  ''Tierphysiologie'', Pearson Studium: München 2008, ISBN 978-3-8273-7270-3, lk 379–394</ref>. Nõnda on see ka putukatel. Nii näitab rahuolekus sääskede ''[[Anopheles gambiae]]'' südame visuaalne vaatlus, et see tõmbub kokku sagedusega 1,37 Hz (82 lööki minutis) ja kontraktsioonisuund vaheldub, kusjuures 72% kontraktsioonidest on anterograadsed (pea suunas) ja 28% kontraktsioonidest retrograadsed (kõhu tipu suunas)<ref name="DOI10.1242/jeb.035014">J. D. Glenn, J. G. King, J. F. Hillyer. Structural mechanics of the mosquito heart and its function in bidirectional hemolymph transport. – ''Journal of Experimental Biology'', 213, 2010, lk&nbsp;541. [https://journals.biologists.com/jeb/article/213/4/541/10102/Structural-mechanics-of-the-mosquito-heart-and-its Veebiversioon.]</ref>.

Vatsakestega südametel tõmbub üks vatsake täielikult kokku. Vales suunas voolamist takistavad klapid, mis avanevad ainult ühes suunas. See südametüüp esineb eriti [[limused|limustel]] ja selgroogsetel. Väga tugeva seinalihastiku tõttu toimivad need südamed ka [[kolbpump]]adena, mis saavad tekitada kõrge [[vererõhk|vererõhu]]. Paljudel limustel, eriti tigudel, kuid ka alamatel selgroogsetel, täitub süda alarõhu tõttu [[südamepaun]]aõõnes, mis südant ümbritseb. Selle õõne sein võib olla väga kõva, nii et seal tekib südame kokkutõmbel alarõhk, mis pärast kokkutõmbe lõppu imeb vere südamesse. Haidel tekib nõnda alarõhk −5 [[millimeeter veesammast|millimeetrit veesammast]]. Vatsakesel on paks lihaseline sein. Sellele eelneb koda, millel on nõrgem seinalihastik ja mis oma kokkutõmbega täidab koja<ref name="Kurzes" />.

=== Müogeensed ja neurogeensed südamed ===
Südame kokkutõmbe vallandab elektriline impulss. [[müogeenne süda|Müogeensetel südametel]] vallandub see impulss spontaanselt ja rütmiliselt spetsialiseeritud südamelihasrakkudes – [[sammuandjarakk]]udes. Nii toimub see selgroogsetel, mantelloomadel ja limustel ning mõnedel [[rõngussid]]el ja lülijalgsetel (sealhulgas putukatel). [[Imetajad|Imetajatel]] ja [[linnud|lindudel]] paiknevad need rakud [[siinussõlm]]es. Müogeense südame aktiivsust saab kujutada [[elektrokardiogramm]]iga. Elektrokardiogramm on igale loomaliigile tüüpiline.<ref name="Kurzes" /><ref name="Lehrbuch3" />

[[neurogeenne süda|Neurogeensetel südametel]] vallandavad impulsi kokkutõmbeks südame juures paiknevad [[neuron]]id (täpsemalt [[ganglion]]irakud). Niisugune neurogeenne automatism esineb mõnedel rõngussidel ja mõnedel lülijalgsetel, näiteks [[kümnejalalised|kümnejalalistel]], kelle seas on jõevähid ja krabid. Vastaval südameganglionil võib olenevalt liigist olla näiteks 9 või 16 rakku. Ka [[odasaba]]l ja [[linnutapiklased|linnutapiklasel]] ''[[Eurypelma californicum]]'' on neurogeenne süda. Müogeensetel südametel levib erutus sammuandjarakkudest naabruses olevate lihasrakkude kaudu kogu südamele, neurogeensetel südametel aga erutuse edasijuhtimist lihasrakkude kaudu teadaolevalt ei toimu. Selle asemel on lihasrakud mitmekordselt innerveeritud. Odasabal innerveerib iga lihasrakku kuus või enam neuronit, mis pärinevad ganglionidest, mis paiknevad südame suhtes selgmiselt ja reguleerivad erutust.<ref name="Kurzes" /><ref name="Lehrbuch">Heinz Penzlin.'' Lehrbuch der Tierphysiologie'', 7. trükk, Spektrum Akademischer Verlag: Heidelberg 2009, ISBN 978-3-8274-2114-2, lk 314–326.</ref><ref name="Lehrbuch3" />

Ka müogeensed südamed on sageli innerveerituud, näiteks limustel ja selgroogsetel. Nii võib närvisüsteem reguleerida nii müogeenseid kui ka neurogeenseid südameid. Vastavate närviimpulssidega võidakse stimuleerida või inhibeerida näiteks sammuandjarakke, nii et südame löögisagedus tõuseb või langeb olenevalt organismi vajadustest.<ref name="Lehrbuch3" />

Lülijalgsetel on pikad südamed sagedamini neurogeensed ja lühikesed südamed pigem müogeensed. Üldiselt löövad mõlemat tüüpi südamed iseseisvalt, ilma signaaliandjateta kesknärvisüsteemist. Seda nimetatakse autonoomiaks ehk [[autorütmia]]ks.<ref name="Kurzes" /><ref name="Lehrbuch" />

=== Kõrvalsüdamed ===
{{vaata|Kõrvalsüdamed}}
Enamikul limustel on [[avatud vereringe]] ning koja ja vatsakesega süda. [[Peajalgsed|Peajalgsetel]] on enamasti [[suletud vereringe]], aga neil on peale peasüdame veel kaks [[lõpusesüda]]nt, mis suruvad verd läbi [[lõpused|lõpuste]] [[kapillaarid]]e. Nii et neil on sarnane funktsioon nagu imetajate [[parem südamepool|paremal südamepoolel]], mis hoiab käigus [[väike vereringe|väikest vereringet]].

[[Pihklane (kala)|pihklasel]] on peale peasüdame veel [[portaalsüda]], [[kardinaalsüda]]med ja [[kaudaalsüda]]. Kõrvalsüdamed on ka [[nahkhiired|nahkhiirte]] tiivaveenides. [[Päriskonnalised|Päriskonnaliste]] [[lümfisoon]]tes on [[lümfisüda]]med. Need asetsevad paarilistena [[õndraluu]] lähedal ja neil on neurogeenne automatism. Oma sammuandjat neil ei ole, selle asemel reguleerib neid [[vegetatiivne närvisüsteem]]. Lümfisüdamed esinevad ka mõnedel roomajatel ja lindudel, näiteks [[jaanalind|jaanalinnul]], enamikul lindudel ja imetajatel neid aga ei ole.<ref name="Kurzes" /><ref name="Lehrbuch3" />  

Paljudel putukatel on tiibades, jalgades ja tundlates lisasüdamed, mis aitavad hemolümfi nendest kitsastest kehaosadest läbi suruda. Neid lisasüdameid võib olla kuni mitukümmend.<ref name="Tierphys" />

=== Teised verd liikumapanevad elundid ===
Paale südamete aitavad verel voolata ka teised elundid. Maismaaselgroogsete jalgades aitab lihaste kokkutõmbumine [[venoosne veri|venoossel verel]] paremini südamesse tagasi voolata. Lülijalgsete kehaliikumine paneb hemolümfi liikuma. Mõnedel liikidel esinevad veresooned, mis saavad kokku tõmbuda, näiteks [[laevuke]]sel, kellel need pumpavad verd läbi lõpuste südame suunas.<ref name="Tierphys" />

===Südame löögisagedus===
{{vaata|Südame löögisagedus}}

Ühe loomarühme raames on suurema kehaga liikidel südame löögisagedus üldiselt väiksem kui väiksema kehaga liikidel. Seda on näidatud näiteks imetajate, [[vähilaadsed|vähilaadsete]] ja [[ämblikulaadsed|ämblikulaadsete]] puhul. Imetajate puhul ulatub südame löögisagedus 6 löögist minutis [[sinivaal]]al 1000 löögini minutis [[kääbus-ripskarilik]]ul<ref name="Dobson">G. P. Dobson. On being the right size: heart design, mitochondrial efficiency and lifespan potential. – ''Clinical and experimental pharmacology & physiology'', kd 30, nr 8, 2003, lk 590–597. [https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/12890185/ Resümee].</ref>. Erandiks on [[kaelkirjak]], kellel 170 löögiga minutis on tunduvalt kõrgem südame löögisagedus kui võrreldava suurusega loomadel.<ref name="Tierphys" />

[[Homöotermia|Püsisoojastel]] loomadel on südame löögisagedus kõrgem kui [[poikilotermia|kõigusoojastel]] loomadel. Nagu ka [[hingamissagedus]], on südame löögisagedus seotud [[ainevahetuse kiirus]]ega. Sama kehasuurusega sugulasliikidel, kelle aktiivsus on erinev, on loiumatel südame löögisagedus väiksem kui elavamatel. Lindudel, vähkidel ja kopstigudel saab seost kasvava kehamassi (<math>M</math>) ja kahaneva südame löögisageduse (<math>HF</math>) vahel kirjeldada järgmise [[allomeetria|allomeetrilise]] seosega: 

:<math>HF = a \cdot M^b</math>

kus <math>a</math> on loomarühmale iseloomulik konstant ja <math>b</math> on lindudel −0,27, vähkidel −0,12 ja kopstigudel −0,11. Sellised võrdlused käivad täiskasvanud loomade kohta.<ref name="Lehrbuch" /><ref name="Lehrbuch3" />

Südamest läbipumbatava vere hulka ei määra mitte ainult südame löögisagedus, vaid ka südamelihaste laienemise ja kokkutõmbe vaheline amplituud, seega [[südame löögimaht]]. Nende korrutis on [[südame minutimaht]].

===Vererõhk===
[[Vererõhk]] on [[rõhk]], mille vastu südamel tuleb oma sisu väljutada. See määrab [[töö (füüsika)|töö]], mis südamel tuleb teha.

[[Suletud vereringe]]ga loomadel on vererõhk otseses seoses südame minutimahuga, mis on vererõhu ja perifeerse takistuse suhe. [[Avatud vereringe]]ga loomadel see nii ei ole. Et [[hemolümf]] voolab läbi ka [[miksotsööl]]ist, on vererõhk neil võrdlemisi madal, kuid sõltub keha liikumisest ja hoiakust ning on seetõttu võrdlemisi muutlik. <ref name="Lehrbuch3" />

Limuste puhul on näidatud, et vatsakese tekitatav rõhk on aktiivsema eluviisiga loomarühmadel kõrgem. [[Peajalgsed|Peajalgsetest]] on [[kaheksajalg (perekond)|kaheksajalal]] mõõdetud rõhk kuni 600&nbsp;[[millimeeter veesammast|millimeetrit veesammast]] (44 [[millimeeter elavhõbedasammast|millimeetrit elavhõbedasammast]]), [[meriliud|meriliul]] 50 mm veesammast (3,7 mm elavhõbedasammast) ja [[karpidel reeglina alla 20 mm veesammast (1,5&nbsp;mm elavhõbedasammast).<ref name="Lehrbuch3" />

[[Selgroogsed|Selgroogsetest]] on vererõhk kõige kõrgem [[linnud|lindude]] suures vereringes, palju ei jää alla imetajate suur vereringe. Teistel selgroogsete rühmadel, kellel ei ole suur ja väike vereringe täielikult lahus, on tundumalt madalam vererõhk (vt tabelit). Lindudel ja imetajatel vererõhk vanusega kasvab ja on isastel mõnevõrra kõrgem kui emastel. Imetajatel, kellel on [[talveuni]], langeb vererõhk selle ajal palju.<ref name="Lehrbuch2" /> Kui pole teisiti öeldud, põhinevad arvandmed viidatud õpikul<ref name="Lehrbuch2" />.Antud on kõigepealt vererõhk puhkeolekus südamekontraktsiooni lõpus ([[süstoolne vererõhk]]), mis vastab rõhule (vasakus) vatsakeses, ning pärast kaldkriipsu rõhk aordis järgmise kontraktsiooni alguses, mille vastu südamel tuleb veri väljutada ([[diastoolne vererõhk]]). Kõik väärtused on millimeetrites elavhõbedasammast.

{|
|valign="top" |''Imetajad''
{| class="wikitable"
|[[kaelkirjak]]||300/250
|-
|[[hobune]]||114/90
|-
|[[inimene]] ||120/80
|-
|[[kass]] ||125/75
|-
|[[hiir]]||147/106
|}
|valign="top" |''Linnud''
{| class="wikitable"
|[[kukk]]||191/154
|-
|[[kana]]||162/133
|-
|[[kuldnokk]]||180/130
|-
|[[varblaslased]]||180/140
|}
|valign="top" |''Kõigusoojased selgroogsed''
{| class="wikitable"
|[[konn (perekond)|konn]] ||27
|-
|[[angerjas (perekond)|angerjas]] ||35-40
|-
|[[ogahai]] ||32/16
|}
|}

===Selgroogsed===
Kõigi selgroogsete südamed on müogeensed, sammuandja genereerib erutust. Paljudel juhtudel lööb süda pärast loomast väljaprepareerimist kontrollitud tingimustes edasi. Seda omadust nimetatakse [[autorütmia]]ks ehk autonoomiaks.<ref name="Lehrbuch" />

====Seina ehitus====
Selgroogse [[südamesein]] koosneb mitmest kihist. Südant ümbritseb [[südamepaun]] ehk perikard. Südame väliskiht on [[epikard]] ja sellele järgneb südame välimine sidekude. Kui on olemas [[koronaarid]], asetsevad nad sealt. Nad ulatuvad siis sealt allpool paiknevasse lihaskihti – [[müokard]]i. Seal paiknevad [[südamelihasrakk|südamelihasrakud]] ehk kardiomüotsüüdid. Kõige sisemine kiht on [[endokard]] – sidekoeline kiht, mida südameõõnest eraldab [[epiteel]]irakkude kiht.<ref name="Tierphys" />

Lihaskiht esineb kahes vormis – kompaktse või käsnja müokardina. Kummagi osakaal on liigiti erineb. Kaladel ja kahepaiksetel on peamiselt käsnjas müokard, imetajatel on peaaegu ainult kompaktne müokard. Erinevalt kompaktsest müokardist ei ole käsnjal müokardil sageli veresooni, see saab verd südame seest. Käsnjas müokard võib olla [[põrk]]adena südamevatsakese sisse tõmmatud.<ref name="Tierphys" />

====Kalad====
{{Vaata|Kalad|Luukalad}}
[[Pilt:Two chamber heart.svg|pisi|Kalade kahekambriline (neljaosaline) süda. Looma eesots on vaskul; paremal on joonistatud mõnede südamesse tulevate veenide otsad. Järgnevad [[venoosurge]], [[südamekoda]], [[südamevatsake]] ja olenevalt liigist [[arterioossibul]] või [[arteriooskoonus]]]]

Kala süda kogub verd kehast ja ajab selle suure rõhuga [[lõpused|lõpustesse]]. Need funktsioonid kajastuvad südame ehituses. Neljast üksteisele järgnevast õõnest koguvad kaks esimest, [[venoosurge]] ja [[südamekoda]] verd. Nendest õhukese seinaga õõntest juhitakse veri kõigepealt lihaselisse südamevatsakesse. [[Varilõpusesed|Varilõpusestel]] (haidel ja raidel) järgneb lihaseline [[arteriooskoonus]] (ehk südamesibul). Nende [[südamepaun]] on jäik, nii et vere väljasurumise tõttu tekib [[alarõhk]]. See aitab kaasa järgmisele tsüklile.<ref name="Kurzes" /><ref name="Tierphys" /><ref name="Lehrbuch">Heinz Penzlin. ''Lehrbuch der Tierphysiologie'', 7. trükk, Spektrum Akademischer Verlag: Heidelberg 2009, ISBN 978-3-8274-2114-2, lk 314–326.</ref>

[[Pärisluukalad]]el on arteriooskoonus suuresti taandarenenud. Selle asemel on neil aordi algusest arenenud [[arterioossibul]], mis sisaldab palju [[elastsed kiud|elastseid kiude]] ja [[silelihasrakk]]e. See kutsub esile tugeva [[windkessel-efekt]]i vererõhu säitamiseks.

Kontraktsioonilaine tekib müogeenselt venoosurkes ja levib siis ettepoole. Kambritevahelised klapid takistavad tagasivoolu.<ref name="Kurzes" /><ref name="Tierphys" /><ref name="Lehrbuch" /> 

Teistsugume ehitus on [[kopskalad]]e südamel. Koda on jagunenud. Parem koda võtab nagu teiste kalade koda kehast vastu hapnikuvaest verd, vasakut koda toidab väike vereringe hapnikurikka verega. Pikk spiraalkurd südamesibulas aitab hapnikurikast verd [[seljaaort|seljaaordi]] kaudu kehasse juhtida. Nagu varilõpusestelgi, on ka kopskaladel jäik südamepaun.<ref name="Lehrbuch" />

====Kahepaiksed====
{{Vaata|Kahepaiksed}}
[[Kahepaiksed|Kahepaiksete]] süda sarnaneb kopskalade omale: sellel on kaks eraldi koda ning vatsake. [[Venoosurge]] on kahepaiksetel kahanenud. Hapnikurikas veri kopsust saabub vasakusse kotta, suure vereringe veri paremasse kotta. Sealt jõuab veri vatsakesse ning seejärel arteriooskoonuse kaudu väikesesse ja suurde vereringesse. Trabeekulid vatsakeses võimaldavad hapnikurikast ja hapnikuvaest verd suuresti lahus hoida. Spiraalkurd arteriooskoonuses juhib eelistatult hapnikuvaese vere [[kopsu-nahaarter]]isse, mis edasi hargneb kopsu ja nahka. [[Nahahingamine]] võib kahepaiksetel tagada olulise osa hapnikuvarustusest. Suurde vereringesse saadetakse hapnikurikas veri.<ref name="Kurzes" /><ref name="Tierphys" />

Hapnikurikas veri nahast saabub erinevalt kopsust tulevast verest paremasse kohta, koos hapnikuvaese verega suurest vereringest. Kui konn sukeldub hapnikurikkase vette, voolab läbi kopsude vähem verd, läbi naha aga rohkem. Mõlema vereringe ühine vatsake võimaldab ka selles olukorras hapnikku juhtimist kudedesse.<ref name="Tierphys" />. 

Vatsakesel on kolm õõnt: [[venoosõõs]], [[arterioosõõs]] ja [[kopsuõõs]].

====Roomajad====
{{Vaata|Roomajad}}

[[Pilt:VaranusHeart1.png|pisi|[[Varaan]]i südame anatoomia. Kojad on tähistatud kui parem ja vasak koda (RHV ja LHV), kusjuures "parem" ja "vasak" käivad asendi kohta loomal. Pildid ja joonistused on siiski reeglina nii tehtud, nagu vaadataks looma peale kõhupoolelt. Seetõttu on parem koda pildil vasakul ja ümberpöördult. Varaani südamel on võrreldes tüüpilise roomaja südamega lihasliist (ML), mis kopsuõõnt (CP) venoosõõnest rohkem eraldab kui tüüpilise roomaja südame korral. Kopsuõõs, venoosõõs ja arterioosõõs moodustavad vatsakese. Venoosõõnt ja arterioosõõnt koos nimetatakse seljaõõneks. Teised lühendid: KK: suur vereringe. LK: väike vereringe. SAK: septaalsed atrioventrikulaarklapid.]]
[[Pilt:Heart3.png|pisi|[[Varaan]]i südame [[süstol]]. Nooled: hapnikuvaese (sinine) ja haknikurikka (punane) vere vool.]]
[[Pilt:VaranusHeart2.png|pisi|[[Varaan]]i südame [[diastol]]. Nooled: hapnikuvaese (sinine) ja haknikurikka (punane) vere vool.]]

Roomajatel on kaks südametüüpi: [[krokodillilised|krokodilliliste]] süda ja kõigi teiste roomajate süda.  

Teistel roomajatel on nagu kahepaiksetelgi kahe lahutatud kojaga ja ühise vatsakesega süda. Ent vatsake on neil lihasliistudega jaotatud kolmeks omavahel ühenduses olevaks õõneks ([[arterioosõõs]], [[venoosõõs]] ja [[kopsuõõs]]<ref name="Prütz">Maike Prütz jt. Die Anatomie des Herzens der Landschildkröte (Testudinidae). – ''Kleintierpraxis'', kd 61, nr 4, 2016, lk 185–194.</ref>), nii et räägitakse kokku viiest südameõõnest. [[Venoosurge]], mis on kahepaiksetel ja kaladel veel koja ette lülitatud, on veel rohkem taandunud ja puudub mõnikord hoopis. Vastavalt on erutust tekitav kude ([[siinussõlm]]) nihkunud koja seina veenisuudme lähedale.<ref name="Kurzes" /><ref name="Tierphys" />

Kahepaiksetel voolab veri veel vatsakesest ühisesse [[arteriooskoonus]]esse, roomajatel aga on see jagunenud kolmeks: [[kopsuarter]]iks, [[parem aort|paremaks aordiks]] ja [[vasak aort|vasakuks aordiks]]. Erinevalt kahepaiksetest ei ole [[nahahingamine|nahahingamisel]] enam tähtsust, nii et hapnikuga rikastamine toimub ainult kopsus. Hoolimata ühisest vatsakesest jäävad hapnikurikas ja hapnikuvaene veri enamasti lahku. Hapnikuvaene veri tuleb suurest vereringest paremasse kotta, sealt venoosõõnde ja edasi kopsuõõnde (sinised nooled alumisel joonisel)<ref name="Tierphys" />. Hapnikurikas veri voolab arterioosõõne ja venoosõõne kaudu mõlemasse aorti ning seega suurde vereringesse.<ref name="Prütz" />

Ühise vatsakese tõttu on roomajatel võimalik vajaduse korral väikesest või suurest vereringest šundi kaudu mööda minna. Nende protsesside regulatsiooni veel täielikult ei mõisteta, oletatavasti on see liigiti erinev. Paremalt vasakule šundi kaudu minnakse väikesest vereringest mööda ja veri juhitakse jälle suurde vereringesse. See toimub roomajatel sageli esinevate hingamispauside ajal, samuti vee all puhkamise ajal.<ref name="Tierphys" />

Krokodillilistel on vatsake täielikult jagunenud, nii et süda on neljakambriline nagu imetajatel ja lindudel. Ent erinevalt viimastest ei ole väike ja suur vereringe täiesti lahutatud, nii et veri saab nende vahel nihkuda. Hapnikurikas veri tuleb kopsust vasakusse kotta ja vasakusse vatsakesse. Sealt lähtub [[parem aort]], mis varustab keha esiosa, sealhulgas aju. Hapnikuvaene veri tuleb kehaveeni kaudu paremasse kotta ja edasi paremasse vatsaksee. Siit saavad alguse nii [[vasak aort]], mis varustab keha tagaosa, kui ka [[kopsuarter]]. Õhuhingamise ja kehalise aktiivsuse korral on rõhk vasakus vatsakeses kõrgem kui paremas. Seetõttu on ka rõhk vasakus aordis kõrgem kui paremas. Kahe ühenduse kaudu vasaku ja parema aordi vahel voolab seetõttu hapnikurikas veri ka tagumisse kehapoolde. Hapnikuvaene veri jõuab aga põhiliselt kopsu.<ref name="Tierphys" />

Nendel roomajatel, kellel vatsakse jagunemus kaheks pooleks on eriti väljendunud, on [[ainevahetuse kiirus]] suurem kui teistel. Varaanidel oma täiendava lihasliistuga võib see ulatuda 20 milliliitrini minutis kehamassi kilogrammi kohta, kuna kilpkondadel on see ainult kuni 10 milliliitrit. Sellest järeldatakse, et täiesti eraldatud kambrite kujunemisel on suur tähtsus imetajate ja lindude ainevahetuse suure kiruse kujunemise jaoks.<ref name="Lehrbuch" />

Enamiku tänapäevaste roomajate süda [[kolmnurk|kolmnurga]]kujuline ja sellel eristatakse kahte koda ning kolme kambrit, v.a [[krokodill]]idel,<ref name="uOpMD" /> jpt erinevaid piirkondi, mille morfoloogia, suunad ja asendid võivad erinevate roomajate lõikes erineda:<ref name="wkU4U" />

=====Maolistel=====
Südame kuju, suurus, kaal (656 g kaaluva ''[[Agkistrodon piscivorus conanti]]'' süda kaalub 1,6 g) ja struktuur ning asend on madudel erinev ja sõltub nii anatoomiast, füsioloogiast kui ka käitumisest. 

Süda paikneb maismaal, ka puudel, elavatel madudel [[pea]] lähedal, veelise eluviisiga madudel aga keha keskpaigas.

Enamiku tänapäevaste maoliste süda on [[kolmnurk|kolmnurga]]kujuline ja kolmekambriline – eristatakse kahte [[südamekoda|koda]] ([[vasak koda]] ja [[parem koda]]) ning ühte [[südamevatsake|vatsake]]st.

Looteeas madude südant on vähe uuritud, kuid [[südametoru]] areneb neil juba [[muna]]s olles. Munast koorunud või sündinud maopoegadel on südame kaks koda täielikult eraldatud ja [[venoosurge]] asub südame paremast koja suhtes selgmiselt. Parem koda saab verd nelja veeni kaudu: parema ja vasaku prekavaalveeni, postkavaalveeni ja [[vasak maksaveen|vasaku maksaveeni]] kaudu. Vasak koda saab verd [[vasak kopsuveen|vasakust]] ja [[parem kopsuveen|paremast kopsuveenist]].<ref name="1jvkA" />

Ühe uuringu käigus tuvastati annetatud viljastatud munadest inkubaatoris koorunud 2 päeva vanustel [[maisi-roninastik]]utel (''Pantherophis guttatus guttatus'') kõik täiskasvanud maole omased südame struktuurid.

Venoosurge koosneb vasakust ja paremast urkesarvest.<ref name="eUjc9" />

Venoosurke kaudu sisenevad õõnesveenid südame paremasse osasse.

Madude [[südamevatsake]]ste arvus pole lõplikult selgusele jõutud. Mõnede uurijate arvates on madudel nii parem kui ka vasak südamevatsake. Paljude uurijate arvates ei ole selle õõnte vahel olevad seinad täielikult sulgunud ja seetõttu nimetatakse seda üheks südamevatsakeseks.{{lisa viide}}

Vatsake koosneb kolmest omavahel ühenduses olevast osast<ref name="1Xptp" /> mida vahel nimetatakse ka alamkambriteks (vasakult paremale): [[arterioosõõs]], [[venoosõõs]] ja [[kopsuõõs]]. Arterioosõõs on teistest õõntest eraldatud horisontaalse vaheseinaga. Veri suubub siia vasakust kojast ja väljub vatsakesevahelise kanali kaudu venoosõõnde.

[[Kuningpüüton]]i südame ultraheli kujutiste analüüs paljastas, et veri paremast südamekojast täidab esmalt venoosõõne ja veri vasakust südamekojast täidab arterioosõõne.<ref name="urtxL" />

[[Atrioventrikulaarklapp|Atrioventrikulaarklapid]] suunavad verevoolu, sulgedes vatsakestevahelise kanali, [[südamelõdve|südamelõtve]] ajal erinevatesse alamkambritesse.

Vatsakesest väljub [[kopsutüvi]]. Kopsutüvel on 2 haru: [[parem kopsuarter]] suundub paremasse [[kops]]u ja [[vasak kopsuarter]] vasak vasakusse kopsu, kopsuarterid moodustavad rohkelt [[anastomoos]]e.

Vtsakese omapärasele ehitusele vaatamata ringleb madudel veri nii[[suur vereringe|suures]] kui ka [[väike vereringe|väikeses vereringes]].

Maosüdamel on kaks sissevooluteed: vasak ja parem südamekoda, ja kolm väljavooluteed: kopsuarter ja vasak ning parem [[aordikaar]].

===== Imetajad ja linnud =====
{{Vaata|Imetajad|Linnud}}
[[Imetajad|Imetajatel]] ja [[linnud|lindudel]] on vasak ja parem südamepool teineteisest täielikult eraldatud. Erinevalt krokodillilistest on neil ka väike ja suur vereringe täielikult eraldatud, nii et rõhk neist saab neil olla erinev. Ka hapnikuvaese ja hapnikurikka vere segunemine on välistatud. Kummalgi südamepoolel on õhukese seinaga koda ja paksu seinaga vatsake, nii et kambreid on kokku neli. Võrreldes teiste selgroogsetega on seinte sisepinnad siledad.<ref name="Tierphys" />

Parem südamepool pumpab verd läbi [[väike vereringe|väikese vereringe]], mille lõpus see jõuab tagasi paremasse kotta.

{{pooleli}}

==Imetaja süda==
{{Vaata|Imetajad}}
Imetajate süda on [[koonus]]ekujuline, [[lihas]]eline, harvem munakujuline, neljakambriline [[õõneselund]]. See võib erinevatel loomaliikidel kaaluda grammidest<ref name="f2m0j" /> kuni kilogrammideni (hobusel keskmiselt 2–4 kg).

'''Valik loomi ja nende keskmine südamekaal (1908)'''<ref name="f2m0j" />
{| class="wikitable sortable"
!Loomaliik
!Südame kaal g
|-
|[[Koer]]
|45–60
|-
|[[Kass]]
|12–14
|-
|[[Jänes]]
|4–5
|-
|[[Merisiga]]
|1–2
|}

===Makroskoopiline anatoomia===
Loomasüdamel eristatakse erinevaid piirkondi, mille suunad ja asendid on erinevate loomaliikide lõikes erinevad:<ref name="KFn1A" />
*[[südamepõhimik]] (''basis cordis'')  
*[[südame tipp]] (''apex cordis'')
* vasak [[südamekoda|koda]] (''atrium sinistrum'')
* parem [[südamekoda|koda]] (''atrium dextrum'')
*[[kodadevahesein]] (''septum interatriale'')
*[[vasak vatsake]] (''ventriculus sinister'')
*[[parem vatsake]] (''ventriculus dexter'')
*[[vatsakestevahesein]] (''septum interventriculare'')
* parem [[atrioventrikulaarklapp]] (''valva atrioventricularis dextra'')
* vasak [[atrioventrikulaarklapp]] (''valva atrioventricularis sinistra'')
*[[aordiklapp]] (''valva aortae'')
* vasak [[kojakõrv]] (''auricula atrii sinitra'')
* parem [[kojakõrv]] (''auricula atrii dextra'') jpt.

====Südame klapid ja klapikud====

==Linnu süda==
{{Vaata|Linnud}}
Enamiku tänapäevaste lindude süda on [[koonus]]ekujuline<ref name="rz8iM" />, ja sellel eristatakse kahte koda ning nelja kambrit, jpt erinevaid piirkondi, mille morfoloogia, suunad ja asendid võivad erinevate lindude lõikes erineda:<ref name="xQECR" />

===Makroskoopiline anatoomia===
*[[südamepõhimik]] (''basis cordis'')  
*[[südame tipp]] (''apex cordis'')
* vasak [[südamekoda|koda]] (''atrium sinistrum'')
* parem [[südamekoda|koda]] (''atrium dextrum'')
*[[kodadevahesein]] (''septum interatriale'')
*[[vasak vatsake]] (''ventriculus sinister'')
*[[parem vatsake]] (''ventriculus dexter'')
*[[vatsakestevahesein]] (''septum interventriculare'')
* parem [[atrioventrikulaarklapp]] (''valva atrioventricularis dextra'')
* vasak [[atrioventrikulaarklapp]] (''valva atrioventricularis sinistra'')
*[[aordiklapp]] (''valva aortae'')
* vasak [[kojakõrv]] (''auricula atrii sinitra'')
* parem [[kojakõrv]] (''auricula atrii dextra'') jpt.

===Südamesein===
[[Südamesein]]ad koosnevad kolmest [[kest]]ast: 
*[[sisemine kest]] ehk [[endokard]] (''endocardium'') (moodustunud [[sidekude|sidekoest]] ja [[lameepiteel]]ist) 
*[[vahelmine kest]] ehk [[müokard]] ehk [[südamelihas]] (''myocardium'')
*[[välimine kest]] ehk [[seroosne kelme]] ehk [[epikard]] (''epicardium'')

===Inimese süda===
[[Inimene|Inimese]] süda on [[koonus]]ekujuline, [[lihas]]eline [[õõneselund]].<ref name="yhw5x" /> Normaalse füsioloogiaga inimesel asetseb süda [[keskseinand]]is, raseduse ajal südame asukoht võib muutuda pisut.<ref name="yhw5x" /> Samuti on südame kaal kõikuv ning oleneb inimese kehakaalust aga ka inimese tervislikust seisundist ja treenitusest .

====Nomenklatuur====
==Nomenklatuur ja süstemaatika==
*''[[Terminologia Anatomica]]'': A12.1. Süda 
*''[[Terminologia Histologica]]'': H3.09.01
*[[Gray anatoomia]]: 5.524

===Anatoomia===
Südamel eristatakse kahte [[pindmik]]ku: 
# [[tagumine alumine vahelihasmine pindmik]];
# [[eesmine ülemine rinnak-roidmine pindmik]].

Inimsüdamel eristatakse erinevaid piirkondi,<ref name="2zM3q" /> mille suunad ja asendid indiviiditi oluliselt ei erine:
*[[südamepõhimik]] (''basis cordis'')  
*[[südame tipp]] (''apex cordis'')
* vasak [[südamekoda|koda]] (''atrium sinistrum'')
* parem [[südamekoda|koda]] (''atrium dextrum'')
*[[kodadevahesein]] (''septum interatriale'')
*[[vasak vatsake]] (''ventriculus sinister'')
*[[parem vatsake]] (''ventriculus dexter'')
*[[vatsakestevahesein]] (''septum interventriculare'')
* parem [[atrioventrikulaarklapp]] (''valva atrioventricularis dextra'')
* vasak [[atrioventrikulaarklapp]] (''valva atrioventricularis sinistra'')
*[[aordiklapp]] (''valva aortae'')
* vasak [[kojakõrv]] (''auricula atrii sinitra'')
* parem [[kojakõrv]] (''auricula atrii dextra'') jpt.

[[Pilt:Heart_diagram-et.svg|300px|Inimese normaalne südame arterite ja veenidega eestvaates]]

===Südamesein===
[[Südamesein]]ad koosnevad kolmest [[kest]]ast: 
*[[sisemine kest]] ehk [[endokard]] (''endocardium'') (moodustunud [[sidekude|sidekoest]] ja [[lameepiteel]]ist) 
*[[vahelmine kest]] ehk [[müokard]] ehk [[südamelihas]] 
*[[välimine kest]] ehk [[seroosne kelme]] ehk [[epikard]] 
 
Südant ümbritseb [[epikard]]ist moodustunud [[kest]], mida nimetatakse [[südamepaun]]aks ehk [[perikard]]iks. Perikard koosneb kahest [[Leste|lestmest]], mis suurte [[veresoon]]te algusosadel lähevad teineteiseks üle.
Südame [[Vistseraalme leste|vistseraalset]] ehk välimist lestet nimetatakse [[epikard]]iks. Külgmistes osades külgneb südamepaun [[Keskseinandmine kopsukelme|keskseinandmise kopsukelmega]], all kasvab kokku [[vahelihas]]e kõõluskeskmuga, ees kinnitub [[sidekude|sidekoeliste]] kiudude varal [[rinnak]]u tagumisele pinnale.

[[Koda (südamel)|Kodade]]de ja [[vatsake]]ste piiril asetseb võrujalt [[südame pärgvagu]] (''sulcus coronarius''); eesmisel ülemisel pindmikul kulgeb [[Südame eesmine pikivagu|eesmine pikivagu]] (''sulcus interventricularis anterior'' ehk ''sulcus longitudinalis anterior''), tagumisel alumisel pindmikul [[Südame tagumine pikivagu|tagumine pikivagu]] (''sulcus interventricularis posterior'' ehk ''sulcus longitudinalis posterior'').

==Südametsükkel==
{{ heli
| failinimi = HROgg.ogg
| pealkiri  = Normaalse südame helid
| kirjeldus = Normaalse südame helid kuulatuna [[stetoskoop|stetoskoobiga]]
}}

===Südame erutusjuhtesüsteem===
{{Vaata|Südame erutusjuhtesüsteem}}

===Südamenärvid===
Innerveerib südant [[autonoomne närvisüsteem]]. Süda suudab automaatselt töötada, kuid südame tööd mõjutavad nii sümpaatilised närvikiud (kiirendades) kui ka parasümpaatilised närvikiud (aeglustades).

===Südame patoloogia===
[[Pilt:Humhrt2.jpg|pisi|64-aastase mehe süda. Eemaldatud lahkamisel]]

==Ajalugu==
*[[Aristoteles]] ([[384 eKr]] – [[322 eKr]]) kirjeldas südant kui [[keha]] kõige tähtsamat elundit;
*[[Galenos]] ([[129]] – {{kas|umbes [[200]]}}) kirjeldas südant kui keha sisemise soojuse vastupidavat ja töötavat allikat mille erinevad funktsioonid on looduse poolt paika pandud;
*[[Ibn Sina]] (läänemaailmas tuntud kui Avicenna) (umbes [[980]]–[[1037]]) kirjeldas südant kui [[toitumine|toitumise]] ja [[elu]] allikat ning uskus, et süda teeb [[hingamine|hingamise]] võimalikuks.<ref name="Az2nh" />

==Vaata ka==
*[[Südamehaigused]]
*[[Südamepuudulikkus]]
*[[Südamerütmur]]
*[[Tehissüda]]

==Viited==
{{viited|1=|allikad=
<ref name="renxQ">http://sciencewithme.com/learn-about-earthworms/</ref>
<ref name="sf2br">http://wiggos.com/Schools.aspx?pid=90</ref>
<ref name="Y0Z5b">http://www.newworldencyclopedia.org/entry/Grasshopper#Circulation_and_respiration</ref>
<ref name="CBLrF">Obenchain, Oliver, 1976</ref>
<ref name="NukZT">'''saksa k ''', Dr. [[Sunao Tawara]], ''Das Reizleitungssystem des Säugetierherzens. Eine anatomisch-histologische Studie über das Atrioventrikularbündel und die Purkinjeschen Fäden'', [[Jena]], [[1906]], [http://ia600300.us.archive.org/24/items/dasreizleitungs00tawagoog/dasreizleitungs00tawagoog_djvu.txt Google`i raamat online, vaadatud 12.04.2013 ]</ref>
<ref name="bYOJy">Farrell et al 1992:2</ref>
<ref name="V8f9W">Zaccone et al, 2011:4–5</ref>
<ref name="znAu8">[http://www.biologyreference.com/Ce-Co/Circulatory-Systems.html#b Tsirkulatsioonisüsteemid], veebiversioon (vaadatud 07.10.2013) (inglise keeles)</ref>
<ref name="uOpMD">James G. Fox, Lynn C. Anderson, Franklin M. Loew, Fred W. Quimby, ''[http://books.google.ee/books?id=m2ftfPMJnMMC&pg=PA839&dq=Duvernoys+gland&hl=et&sa=X&ei=ECU3UtOEJqaB4gTxloCICQ&redir_esc=y#v=onepage&q=Duvernoys%20gland&f=false Laboratory Animal Medicine]'', lk 838–839, 2002, Academic Press, ISBN 978 0 12 263951 7 Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 16.09.2013) (inglise keeles)</ref>
<ref name="wkU4U">Walton, Richardson 1989: 21</ref>
<ref name="1jvkA">Bonnie Ballard, Ryan Cheek, [http://books.google.ee/books?id=7l4KVn8mRpAC&pg=PA123&dq=Cerebrum+in+snakes&hl=et&sa=X&ei=c3ckU4yqKKmM5ASapICoCQ&redir_esc=y#v=onepage&q=Cerebrum%20in%20snakes&f=false Exotic Animal Medicine for the Veterinary Technician], 2nd ed, 2010, lk 122, Blackwell Publishing, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 15.06.2014) (inglise keeles)</ref>
<ref name="eUjc9">Bjarke Jensen, Gert van den Berg, Rick van den Doel, Roelof-Jan Oostra, Tobias Wang, ja Antoon F. M. Moorman, [http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3673951/ Development of the Hearts of Lizards and Snakes and Perspectives to Cardiac Evolution], PMCID: PMC3673951, PLoS One. 2013; 8(6): e63651., Published online 5. juuni 2013, doi: 10.1371/journal.pone.0063651, veebiversioon (vaadatud 12.06.2014) (inglise keeles)</ref>
<ref name="1Xptp">Bonnie Ballard, Ryan Cheek, [http://books.google.ee/books?id=7l4KVn8mRpAC&pg=PA122&dq=ventricle+in+snakes&hl=et&sa=X&ei=-aSEU4-XGsyP4gSR_YCYAQ&ved=0CHMQ6AEwCQ#v=onepage&q=ventricle%20in%20snakes&f=false Exotic Animal Medicine for the Veterinary Technician], 2. trükk, lk 122, 2010, Blackwell Publishing, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 27.05.2014) (inglise keeles)</ref>
<ref name="urtxL">Starck JM., [http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/19097161 Functional morphology and patterns of blood flow in the heart of Python regius.Lühikokkuvõte.], J Morphol. 2009 Jun;270(6):673-87. doi: 10.1002/jmor.10706., veebiversioon (vaadatud 13.06.2014) (inglise keeles)</ref>
<ref name="f2m0j">Joseph 1908</ref>
<ref name="KFn1A">Ernits, Nahkur 2013: 273–277</ref>
<ref name="rz8iM">Owen 1886:184</ref>
<ref name="xQECR">Whittow 1999:143</ref>
<ref name="yhw5x">Roosalu 2010:150</ref>
<ref name="2zM3q">Roosalu 2010: 151–153</ref>
<ref name="Az2nh">''[http://www.stanford.edu/class/history13/earlysciencelab/body/heartpages/heart.html A HISTORY OF THE HEART]'' veebiversioon (vaadatud 28.09.2013) (inglise keeles)</ref>
}}

==Kirjandus==
*[[Theodor H. Schiebler]] (toim). ''Anatomie: Histologie, Entwicklungsgeschichte, makroskopische und mikroskopische Anatomie, Topographie: Unter Berücksichtigung des Gegenstandskatalogs'', 9., täielikult ümbertöötatud trükk, [[2005]], lk 501–511.
*[[Margaret Loewy Kirby]]. ''Cardiac Development'', Oxford University Press [[2007]].
*[[C. Ray Greek]], [[Jean Swingle Greek]]. ''[http://books.google.ee/books?id=0Myeb8E8B0oC&printsec=frontcover&dq=science+of+genetics&hl=en&sa=X&ei=eTmkUc-9BJGo0wWc_oHADQ&ved=0CDgQ6AEwAQ#v=onepage&q=science%20of%20genetics&f=false Specious Science: Why Experiments on Animals Harm Humans]'', Bloomsbury Academic; 1 ed.,2003, ISBN 978-0826415387. Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 31.05.2013)
*[[Arnold Katz]]. ''[http://books.google.ee/books?id=24CcilHdzC4C&printsec=frontcover&dq=On+the+Heart&hl=en&sa=X&ei=Hs-hUKX9JezP0AWe8IDgBg&ved=0CCwQ6AEwAjg8#v=onepage&q=On%20the%20Heart&f=false Physiology of the heart]''. 5 ed, Wolters Kluwer /Lippincott Williams & Wilkins, 2011, ISBN 978-1-60831-171-2. Google'i raamat, veebiversioon (vaadatud 31.05.2013)
*[[David Sedmera]], [[Tobias Wang]]. ''[http://books.google.ee/books?id=uUEdGa6wc1IC&pg=PA57&lpg=PA57&dq=Heart+weight+in+birds&source=bl&ots=CjvIlAYkgJ&sig=wcyrwoieXi1TnyE4igdsCF2MPtA&hl=et&sa=X&ei=TcuoUYzZLaXs0gXU9oGADg&ved=0CDsQ6AEwAzgU#v=onepage&q=Heart%20weight%20in%20birds&f=false Ontogeny and Phylogeny of the Vertebrate Heart]''. Springer Science, 2012, ISBN 978-1-4614-3386-6. Google'i raamat, veebiversioon (vaadatud 31.05.2013)
*[[Avian Biology]], Avian circulatory system. [http://people.eku.edu/ritchisong/birdcirculatory.html Veebiversioon (vaadatud 31.05.2013)]
*[[J.T.Lumeij]], [[Branson W.Ritchie]], ''[http://avianmedicine.net/publication_cat/avian-medicine/ Chapter 27. Cardiology.]'', [[AvianMedicineNet]], veebiversioon ((vaadatud 8.07.2013)] (PDF-fail)
*[[Marja J.L. Kik]], [[Mark A. Mitchell]]. Topics in Medicine and Surgery, ''Reptile Cardiology: A Review of Anatomy and Physiology, Diagnostic Approaches, and Clinical Disease''.[http://vetmed.illinois.edu/mmitch/pdf/reptilecardiology.pdf Veebiversioon (vaadatud (31.05.2013)] (PDF-fail) 
*[http://www.biologyreference.com/Ce-Co/Circulatory-Systems.html#b Sissekanne veebisaidil http://www.biologyreference.com (vaadatud (2.06.2013)]

==Välislingid==
{{commonskat|Heart}}
{{vikitsitaadid}}
*[[Richard Owen]], [http://archive.org/stream/onanatomyverteb00owengoog#page/n6/mode/2up  "On the Anatomy of Vertebrates. II. Birds and Mammals"], 2. väljaanne, Chapter XIX, Circulating System of Birds, §153, pg 184, Longmans Green and Co, [[1886]], veebiversioon (vaadatud 2.06.2013)] 
*[[Sunao Tawara]], [http://ia600300.us.archive.org/24/items/dasreizleitungs00tawagoog/dasreizleitungs00tawagoog_djvu.txt "Das Reizleitungssystem des Säugetierherzens. Eine anatomisch-histologische Studie über das Atrioventrikularbündel und die Purkinjeschen Fäden"], [[Jena]], [[1906]], Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 12.04.2013), 
*[[Don R. Joseph]], ''[http://jem.rupress.org/content/10/4/521.full.pdf  THE RATIO BETWEEN THE HEART-WEIGHT AND BODY-WEIGHT IN VARIOUS ANIMALS]'', 1908, veebiversioon (vaadatud 31.05.2013) (PDF-fail)
*[[Frederick D . Obenchain]], [[James H . Oliver Jr .]], J . Arachnol .3:57–74., [http://www.americanarachnology.org/joa_free/joa_v3_n2/joa_v3_p57.pdf The heart and arterial circulatory system of ticks (Atari :(Ixodioidea)], 1976, veebiversioon (vaadatud 2.06.2013) (PDF-fail)  
*[[D.W.Walton]], [[B.J.Richardson]] (toim). ''Fauna of Australia Volume 1B''. [[Philip C. Withers]], [[James E. O’Shea]]. [http://www.environment.gov.au/biodiversity/abrs/publications/fauna-of-australia/pubs/volume2a/24-fauna-2a-squamata-morphology.pdf  FAUNA of AUSTRALIA, 24. MORPHOLOGY AND PHYSIOLOGY OF THE SQUAMATA''], AGPS Canberra, 1989, ISBN 978 0 644 06056 1, veebiversioon (vaadatud 2.06.2013) (PDF-fail) 
* [[Anthony P.Farrell]], [[David R.Jones]], [[W.S.Hoar]], [http://books.google.ee/books?id=hOsBuh2OXLQC&pg=PA17&dq=teleost+heart+endocardium&hl=et&sa=X&ei=T2GrUbWXLcqxPMj-gaAB&ved=0CDwQ6AEwAg#v=onepage&q=teleost%20heart%20endocardium&f=false "Fish Physiology", XII. köide, Part A, The Cardiovascular System, 1992, Academic Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 2.06.2013)]
* "[[Meditsiinisõnastik]]", Tõlkijad [[Katrin Rehemaa]], [[Sirje Ootsing]], [[Laine Trapido]]., [[2004]], Kirjastus [[Medicina]], ISBN 9985-829-55-7.
*[[G. Causey Whittow]], [http://books.google.ee/books?id=503tcsrsbV0C&pg=PA142&dq=avian+heart&hl=en&sa=X&ei=IIirUabZHOHH0QWbzIGwDg&ved=0CC4Q6AEwAA#v=onepage&q=avian%20heart&f=false "Sturkie's Avian Physiology"], Academic Press; 5 ed, 1999, ISBN  978-0127476056. Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 2.06.2013) 
*[[Meeli Roosalu]]. ''Inimese anatoomia'', Kirjastus [[Koolibri]], [[2010]], ISBN 978-9985-0-2606-9. 
*[[Daniele Zaccone]], [[Adrian C. Grimes]],[[Anthony P. Farrell]],[[Konrad Dabrowski]], [[Fabio Marino]], [http://people.landfood.ubc.ca/anthony.farrell/pubs/pip-Zaccone_et_al.pdf Morphology, innervation and its phylogenetic step in the heart of the longnose gar Lepisosteus Osseus], 2011, Acta Zoologica, Veebiversioon (vaadatud 2.06.2013) (PDF-fail)  
*[[Paul A. Iaizzo]], [[Richard W. Bianco]],[[Alexander J. Hill]], [[James D. St. Louis]], [http://books.google.ee/books?id=e_tEffnOvfkC&pg=PA348&dq=Animal+Heart+weight&hl=et&sa=X&ei=A8OoUZTDEtLRiALcvYDgBg&ved=0CDwQ6AEwAg#v=onepage&q=Animal%20Heart%20weight&f=false "Heart Valves: From Design to Clinical Implantation"], Springer, 2013, ISBN 978-1461461432 Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 31.05.2013) 
*[[Enn Ernits]], [[Esta Nahkur]], ''Koduloomade anatoomia'', [[Eesti Maaülikool]], [[Tartu]], [[Halo Kirjastus]], [[2013]], ISBN 978-9949-426-28-8.
*[http://sciencewithme.com/learn-about-earthworms/ Sissekanne saidil http://sciencewithme.com vaadatud (2.06.2013)]
*[http://wiggos.com/Schools.aspx?pid=90 Sissekanne saidil http://wiggos.com/ vaadatud (2.06.2013)]
*[http://www.newworldencyclopedia.org/entry/Grasshopper#Circulation_and_respiration Sissekanne saidil http://www.newworldencyclopedia.org/ vaadatud (2.06.2013)]
*[http://www.unifr.ch/ifaa/ Terminologia Anatomica veebiväljaanne]

; Patoloogia
* [http://www.ohtuleht.ee/665931/arstid-paastsid-pooliku-sudamega-sundinud-poisi-elu Arstid päästsid pooliku südamega sündinud poisi elu], Õhtuleht.ee, 12. märts 2015
* [http://www.ohtuleht.ee/701794/harukordne-tudrukukese-suda-tuksub-otse-naha-all Harukordne: tüdrukukese süda tuksub otse naha all], [[Õhtuleht]].ee, 3. november 2015

[[Kategooria:Vereringeelundkond]]
[[Kategooria:Kardioloogia]]